luuser vana sirbiga

minu seisund on määratlematu. Oleksin ühel hetkel nagu igal pool ja samas, tegelikult mitte kuskil. Tunnen jätkuvat tahet kogu mängust välja astuda. Aga ma olen segatud intriigidesse, millest minu jõud enam üle ei käi. Jälle mult nõutakse igasuguseid asju. Asju, mida ma anda ei saa. Mina ise, vaimsus, töötahe, tulemuslikkus, kuulekus, tunded, ettevõtlikkus, lojaalsus, sõnapidamine, kannatlikkus, kangekaelsus. Minu ego. Minu tulevik. Mina. Mina.
Kas oleks lahenduseks reeglite eiramine? Konflikti puhul on alati küsimus taustsüsteemis (okei, tegelikult on nii igal juhul). Eriti eetilises taustsüsteemis ning reeglite kogumis, mille sees käitutakse ning mida grupp (?) õigeks peab. Sellepärast ei saagi olla lahendust kahte erinevat taustsüsteemi omava osapoole tülile. Sest pole võimalik kokku leppida, mis on nn. õige (okei, ma tean ju samuti, et mingit "õiget" pole tegelikult olemas). Teadagi, tõde ja õigus ja muud klisheed. Püüan konstrueerida mudelit antu käitumise rakendamiseks. In progress...

Miks on minus ikka ja jälle kahtlused? Ma kaalun nagu kehvalt taadeldud instrument ega suuda kuidagi oma neetud osutit skaalal paigale sundida. Minus on halvad mälestused ning kurjad eelaimused - kas siis selliselt põllult saab kasvada haruldane õis? Küsimus on ikka ja alati usalduses. Kas ma julgen mõelda usalduskriisile? Mulle on öeldud, et antud olukorras head lahendust polegi. Peaasi, et ennast lolliks ei tee (vähemalt mitte väga hullusti, selline minu tavapärane on lubatud ning peaasi, vältimatu).

Mind vaevab kadedus inimeste suhtes, kellel on elu. Nad armastavad midagi, teevad midagi ja ehk on neil ka eesmärk. Minul on ka eesmärk, aga ma ei liigu enam. Ma olen kuradi tühi kest ja ainult kadedust täis. Sest teistel inimestel on sisu ka. Ma olen kurblik fassaad, mis kõigub tuules. Tuul, vaadake, on viimasel ajal tugevnenud ega puhu enam ainult läänest, vaid igast ilmakaarest. Ma peaksin rohkem lugema. Tahaksin lugeda Õnnepalu uut raamatut. Tema luule ja raamatud ja esseistika on mulle peaaegu alati väga peale läinud. Ta nagu mõtleks nendest samadest asjadest, nagu mina ja erinevalt minust, suudab neist sujuvalt kirjutada ning ka teistele inimestele näidata. Üldinimlikkus. Otsimine. Rännak. Sõnatu palve, mida välja ei öelda. Peaksin lugema rohkem kristlikke tekste (vanemaid, st, nt Augustinust vms). Tahan hinges rännata Pühale Maale (mis ei asu meist idas...). Võta jalast oma kingad, sest püha on maa, millele sa astud!!! Minusugused sinna muidugi ei astugi, sest ideaalideta inimesi ega neid, kes enam lunastuse võimalikkusse enam ei usu, sinna ei lasta. Isegi kaugelt ei näidata.
Pea valutab kohutavalt, nagu alati, mõeldes asjadele, millele ei tohi mõelda.