Õitsev lapi kivirik. Taustal raamat Teravmägede õistaimedest. Täitsa juhuslikult eile ülikooli raamatupoest ostsin, aga kulus täna väga ära!

Kahe Tromsö vahel. Nagu mitmetes linnades, on ka Tromsö jagunenud veekogu (fjordi) kahele kaldale. Vastavalt siis Tromsö ja Tromsdalen. Ühendavaks lüliks on sild.

Tromsö kõrgelt

Tromsö veel kõrgemalt

Kas Eesti nägi kümme tuhat aastat tagasi samasugune välja?

Igal maal oma kombed...siin pandi jäätis näiteks tagurpidi tuutusse.

täna käisin mägedes. Magasin, nagu alati, liiga kaua, kuid päeva peale sain jalad alla ja hakkasin minema. Ilm oli tõesti kena. Päike säras, aga õhk ei lasknud siiski hetkeksi unustada, et asume kohas, kus paljud asjad kannavad tiitlit- maailma põhjapoolseim (end nimetavad nõnda näiteks nii kohalik ülikooli, botaanikaaed, klaasivabrik kui pruulikoda). Toiduga on siin nädalavahetuseti ikaldus, kõik on kinni. Ainult narvesen (umbes meie r-kiosk) on lahti. Ostsin teekostiks tüki pitsat ja sõitsin bussiga mäetrammi juurde. Kaabeltramm maksis 70 ühikut edasitagasi. Turnisin ja roomasin mõnuga mäel ringi, nagu suuuuur punases jopes uss. Mind huvitavad taimed on ju nii pisikesed, et neid ülevalt hästi ei märkagi. Õnneks keegi poliitit ka ei kutsunud kummalise käitumise eest. Vastupidi, üks norra vana astus ligi ja proovis juttu teha, küll norra keeles. Lõpuks selgus ka jutu mõte - han var en botaniker ocksa! Vahva! Sain päris mitmeid häid taimi...meel läks kohe helgeks... Kui kõrgel käisin ära, ei teagi. Arvatavasti mingi 800 - 900 meetrit ü.m.p.
Tagasi tulin jala ja säästsin 25 ühikut. Selle tähistamiseks ostsin putkast jäätise, mis maksis 24 ühikut.

Tromsø

Kõige tähtsam taim - seemnetega

Selline suurem plats linna keskel, kujuga. Mingi metallist mees mässab paadis samba otsas.

Tromsö kuulsaim muuseum - Polaria

Pärgel seda Norra ühistransporti võtaks. Juba eelmine aasta Bergenis sain ma aru, et bussipeatustel pole nimesid. Aga see on juba uus tase - nüüd ei ole näha ka enam, mis number bussid peatuvad... Bussipilet muide maksab 25 ühikut üks ots.

Zennnnnnnnn...kiviring Tromsö ülikooli raamatukogu ees

Geoloogiline rada Tromsö ülikooli juures. Miks Eestis sellist pole??!!

siin on ikka tõesti külm. Mitte selline, nagu Eestis. Vaatad aknast välja ja mõtled, et nõme külm sügisilm. Selline külm on meil oktoobri lõpus - novembri algul, kui maa on juba korra härmatisega kaetud ning külmunud. Külm ei tule mitte ainult tuulest, vaid nagu õhkaks maast ja mägedest. Olen natuke külma ka kuskil saanud ning murelik tervise pärast.
Päev oli töine - käisin mitmes raamatukogus ja raamatupoes ja botaanikaaias. Kahjuks polnud käigud eriti tulusad. Homme plaanin minna mäele. Ja ahvatlev on ka vaala-safari, jalutasin õhtul linnas ringi ja nägin kuulutust. Kas minna?...

...teekond Norges jätkub. Peatselt peale lõunasööki sõitsin taksoga Bergeni lennujaama ja viuhh. Kusjuures tagasitee maksis 144 leud ehk 22 ühikut rohkem ?? Bergeni kant on ikka tore ja praegu plaanin sinna järgmise aasta kevadel uuesti sattuda, sümposiumile siis. Ehk siis õnnestub ka Chrisiga kohtuda, mis seekord ära jäi (kommunikeerumis-arusaamatused). Kas ka kursus kasulik oli? No seda vaatab edaspidi...

Oslo lennujaama mehed on varsti juba oma joped, arvutasin välja, et selle nädala jooksul kasutan selle teenuseid kolm korda. Lennundusest veel niipalju, et tundub, et põhjamaine juhtimisstiil on meie omast erinev. Olen seni lennanud peamiselt eesti õhuga, aga norra-tripil kasutan kõigil otsadel (kokku kuus) kohaliku liini teenuseid. No näiteks nende arusaam pidurdamisest on see, et võtavad õhus mootori välja, keeravad lennuki küljeli ja siis langeb kogu kupatus nagu kivi maa poole. Ja jõuab pidurdusrajale ikkagi liiga suure hooga. Aiai.

Esimesed muljed Tromsöst:
Külm.
Kurat, ongi vist Põhjanaba käes.
Fakkkk, sajab ka, nagu Norrale kohane.
Mis imelik punane kala see lennujaama ette tuledesse särama on pandud?

Õnneks sain flybusseni peale ja sõitsin linna. Kuna minu tagasihoidlik öömaja ühegi suurema hotelli lähedusse ei jäänud, pidin vihmas ka mõnegi maa jala astuma. Aga öömaja on ... suht ootamatu. Märksõnaks siis Ungari (inside joke). Mehitamata asutus, külalised teevad, mis tahavad. Minu toa eripäraks on see, et ta on väike ja ükski laelamp ei põle. Nurgas vaikib külmik. Seinal on peegel ja kraanikauss. Uksest voodini on 1,5 sammu. Voodist külmikuni 0,8 sammu. Seda ootamatumana mõjub seinal rippuv plasmatelekas! Aga koht on vaieldamatult odav. All saab priipäralt teed-kohvi, saia, moosi ja juustu võtta. Mina ostsin teel õnneks endale risifruttit ja ühe võileiva.

(diatom.df)/rowSums (diatom.df)/100

jah, saage tuttavaks, R ehk open source koodiga statistika vabavara. Mille kasutust piirab vaid kujutlusvõime. Ja muidugi programmeerimiskeele tundmine (mis on vaid pisiasi, kas pole?) konsooli editprogrammis tinn-R. Tänane päev algas kell 8 ja lõppes 22, vaat nii käib välismaal õppimine. Minu jaoks tekkis aga pidevalt tunne, et minu lolluse eigenväärtuse liimes võib olla ainult lõpmatus!! Ei tea, kas teised saavad paremini pihta...õnneks olen ma ka varem erinevaid stat-kursusi läbinud, niiet mahalanobise kauguse või markovi ahelatega mind ära ei ehmata. Lootus õhtul ümbruse taimi vaatama minna luhtus, õhtuti on ettekanded. Päris põnev on vaadata, millega teised tegelevad, küll sediga, küll ÕT-ga, erinevate limno-teemadega, üks lausa ämblikukestade uurimisega. Küll aga plaanin homme vara tõusta, et siis enne hommiksööki ümbrusele tiir peale teha.
Ümbruses olen leidnud ka häiriva elemendi - üle maja laskuvad lennukid. Muidugi, Bergeni lennujaam on 7 minuti autotee kaugusel! Aga peavad nad siis nii otse üle katuse pläristama...
Õhtusöök oli väga peen, selline fursett-laud, kus igasugu peened ja vürtsikad road. Loodame, et minu lihtne maainimese keha neid ka välja kannab...:S

(ja nüüd kõik korraga...) Bergen, tervist!!!

Olen siis nüüd jälle tagasi Bergeni kandis. Viimati käisin siin eelmise, 2007. aasta mais ning jäin kolmeks nädalaks. Ilus aeg; sai tehtud tarku ja mitte nii tarku tegusid ;) Seekord päris linnas ei olegi, olen bioloogide uurimisbaasis Blomsterdaleni kandis. Linna saan võibolla homme õhtul, kui Chrisil mingi plaan ehk tekib.
Teekond oli muidugi pikk, läbi Oslo (ja selle eriti igava ning PIKA lennujaama). Lendan Norra odavlennufirmaga, mis tegelikult ajab natuke hirmu ka nahka. Oslo-Bergen liinisõit jäi hiljaks, sest kontrolliti mootoreid. Laskumise ajal hakkasid masinad podisema ning stjuuard hõikus närviliselt mikrofoni: Please, keep seated! Aga lennuki pealt Bergeni maandumist vaadata on vägev... Lennukast Espegrendi sõitsin taksoga, 122 kohaliku leud. Tegelikult olin valmistunud hullemaks. Lennujaamas seirasin "aklimatiseerumise" mõttes hindu. Vana hea Norra! Täidisega sai, 59 NOK. Salat plastkarbis, 79 NOK. Mina omastasin pooleliitrise piimapaki (13 NOK) ja kulistasin alla.
Saabusin siis ca 2130 taxiga treppi. Uurimisjaam, my ass! Oleks Eestis pooltki sellised! See on pigem nagu suur suvila + hostel + restoraniköök! Asub muidugi fjordi kaldal, ca 25 m imeilusa kaljusaarekestega laheni. Käisin ka õhtusel jalutuskäigul, nii vaikne...
Homme läheb lahti ajude **** ja ülehomme õhtul peaks ka ettekande tegema...mida tuleb kuulama minu Iidol (oi-närviline-lugu :))

Päikesekreemi lugu

Siinkohal ma esitaksin toortõlke (vabandan juba ette võimalike vigade pärast) ühest oma lemmiklaulust, mis ka orkutis favoriitide hulgas ripub: The Sunscreen Song. Tegu on tegelikult ajaleheartikliga, mille kirjutas Mary Schmich 1997 aastal Chicago Tribune'le. Ise ma jõudsin selle lauluni tegelikult ühe pilaversiooni kaudu. Kui olin aga uudishimust originaali kuulanud, tundsin, et laulu sõnades on mingi iva...

Nõuanne noortele, mis nagu nooruski, on juba ette kasutuks määratletav

Kasuta alati päikesekaitsekreemi.
Kui ma võin anda Sulle ainult ühe nõuande tuleviku tarvis, siis päikesekaitsekreemi kasutamine olekski see. Pideva päikesekaitsekreemi kasutamise hea mõju on tõestatud teadlaste pikaajaliste uuringute käigus. Samas kogu minu järgnev jutt põhineb ainult minu enda käänulisel elukogemusel. Jagan Sinuga oma kogemusi kohemaid...

Naudi oma nooruse ilu ja jõudu. Samas, vahet pole - Sa ei suuda märgata oma noorust ega selle ilu enne, kui see on kadunud. Aga ma luban Sulle, et 20 aasta pärast Sa vaatad oma fotosid ja meenutad, kui palju võimalusi seisis sel ajal Su ees ja kui suurepärane Sa siiski välja nägid. Sa ei ole nii paks, kui Sa praegu ette kujutad!

Ära muretse oma tuleviku pärast. Või, noh, muretse, aga pea meeles, et muretsemine on sama tulemusrikas, kui püüe lahendada matemaatikaülesannet nätsu närimise teel. Tõelised mureallikad kalduvad olema asjad, mis kunagi ei turgata Sinu murelikku meelde, asjad, mis ilmuvad Su teele mõned hallil teisipäeva pärastlõunal.

Tee iga päev ühte asja, mis Sind hirmutab.
Laula.
Ära ole hoolimatu teiste inimeste tunnete suhtes. Ära käi läbi inimestega, kes on hoolimatud Sinu tunnete suhtes.
Kasuta hambaniiti.
Ära raiska oma aega kadedusele. Mõnikord oled sa esirinnas, mõnikord tagareas. Teekond on pikk ja lõpus oled Sa silmitsi vaid iseendaga.
Pea meeles komplimendid, unusta ära solvangud (kui Sa sellega hakkama saad, õpeta mullegi).
Hoia alles oma vanad armastuskirjad. Viska ära oma vanad pangaväljavõtted.
Ole paindlik.
Ära tunne end süüdi, kui Sa ei tea täpselt, mida Sa oma eluga tahad peale hakata. Paljud huvitavad inimesed, keda ma tean, ei kujutanud samuti 22-aastaselt ette, mida nad oma eluga tegema peaks. Mõned kõige huvitavamad 40-aastased ei tea seda siiani.
Tarbi ohtralt kaltsiumi. Hoolitse oma põlvede eest, Sa tunneksid neist suurt puudust.

Võibolla Sa abiellud, võibolla mitte. Võibolla Sulle sünnivad lapsed, võibolla mitte. Võibolla Sa lahutad neljakümneselt, võibolla Sa tantsid tibutantsu oma 75. pulmaastapäeval. Mis iganes ka tulgu, ära hõiska liiga valjusti, aga ära süüdista end samuti. Kõik Sinu valikud on õnnega pooleks - nagu kõigil teistelgi.

Naudi oma keha. Kasuta seda kõikvõimalikel viisidel. Ära karda oma keha ega seda, mida teised inimesed sellest küll mõtlevad. See on Sinu kõige laiahaardelisem instrument üldse.
Tantsi, kasvõi oma elutoas.
Loe eeskirju, isegi kui Sa ei plaani neid järgida. Aga ära loe moeajakirju, need ainult sisendavad Sulle tunnet, et Sa oled kole.
Õpi tundma oma vanemaid, Sa ei tea kunagi, millal nad lahkuvad jäädavalt. Ole hea oma õdede-vendade vastu, sest nemad on Sinu parim ühenduslüli minevikuga ja te jääte terveks eluks kokku.

Lepi, et sõbrad tekivad ja kaovad, peale nende mõne olulise, kes jäävad Sinuga. Püüa täita lünki oma geograafia- ja elustiilidetundmises, sest vanemana vajad Sa aina enam inimesi, kellega tutvusid noorena. Ela veidi New Yorgis, aga lahku enne, kui Sa kalgistud. Ela veidi Põhja-Californias, aga lahku enne, kui Sa vedeldud.
Reisi.
Lepi veel mõnede vaieldamatute tõdedega: Hinnad tõusevad. Poliitikud on litsid. Ja ka Sina saad vanaks.
Ja kui Sa oled vanaks saanud, siis Sa kujutled, nagu Sinu nooruses oleksid hinnad olnud taskukohased, poliitikud ausameelsed ning noored olid vanemate suhtes aupaklikud.
Ole aupaklik oma vanemate suhtes.
Ära oota, et keegi Sind aitaks. Võibolla Sul on fond. Võibolla Sul on rikas abikaasa. Aga Sa ei või kunagi teada, millal need võivad ammenduda.
Ära mässa liiga palju oma juustega või 40-aastasena Sa näed välja nagu 85-aastane.
Kaalu, kelle nõuandeid Sa kuulad, aga ole kannatlik nendega, kes enda oma pakuvad. Nõuanne, see on omamoodi nostalgia vorm. Nõuanne püütakse välja mineviku prügikastist, pühitakse puhtaks, inetud osad värvitakse üle ja kogu krempel taastöödeldakse väärtuslikumaks, kui see algselt oligi.

Aga minu päikesekreemi-soovitust võite ikkagi uskuda.

Käin juba mitu nädalat usinasti autokoolis. Igasse teooriatundi ei jõua (nagu kahjuks minu puhul ikka juhtub), kuid võtan ka vapralt sõidutunde. Tallinna juhid! Veel hetkel võite olla muretud, kuid peatselt sööstab liiklusvoogu Uus Jõud (st siis mina). Praegu oleme ainult Alekoki juures kiirendamas käinud ja platsil ussi sõitnud. Tagurpidi uss tundub isegi lihtsam, kui edaspidi uss. Autoõpsist on natuke kahju, aga no selle eest ta palka saabki!
Nüüd, kui ma päris linnast natuke eemale kolin, oleks auto igati asjalik kodumajapidamismasin. Samas üritan mitte liiga lootusrikas olla: räägivad hirmulugusid eksamist, eriti sõidueksamist. Esimesel korral, väidetavalt, pidi Tallinnas läbi saama alla poole proovijatest. Üks võimalusi pidada olla mõnda teise linna eksamit tegema sõita, aga selle kohta sahistavad, et kohalikele meeldib ka pealinlasi nöökida. Kuidas on lood, huvitav, meelehea süsteemiga?;)