Klaas, 40 X 34 cm. Segatehnika (tiffany + klaasimaal).
Friday, April 16, 2010
Sunday, April 11, 2010
11. aprill on nüüdsest minu uus sünnipäev
Kui alustada päris algusest, siis ühel päeval tuli Rühma listi kiri, kus reklaamiti ühte parvetamise ja kanuutamisega tegelevat firmat. Olin juba üsna mitu aega kadedalt vaadanud delfis ja igalpool olevaid pilte kanuutamisest suurveel a la heinamaal ja teedel jne. Ja nüüd tuli selline pakkumine lausa oma postkasti kätte, üsna mõistliku hinnaga pealegi! Valisime siis parvetamise, mis pidi olema n-ö algajate variant, neile, kes seda pole varem teinud ehk otsetsitaat kirjast: Purtse on ideaalne jõgi neile, kes esmakordselt elamust otsivad või pisut kardavad. Elamuse saab täieliku, aga ohtlike ja ekstreemseid kohti ei ole. Niisiis, kuna pühapäevaks lubas normaalset ilma ka, mis saaks siis paremat olla, kui veidi jõe peal sõuda ja kaunist Eestimaa loodust kaeda?!
Võtsime E. ka kampa, ehkki ta esialgu kõhkles. Kohapeal jagati meile varustus: soojad kalipsod, veekindel tuulejakk, raftijalanõud, kiiver ja päästevest. Lisaks panime veel soojapidava fliisi ka jaki alla. Natuke tegi murelikuks see, et kalipsod olid kõik märjad (kuidas need küll märjaks said saada?...), aga ajasime reipalt kõik ülle ja hakkasime oma parvega alla jõele minema. Alustasime oma teekonda Purtse HEJ tagant. Paadis rivistusime kahjuks põhimõttel "ladies first" ehk mina ühe teise neiuga olime paadi ninas. Mis siis tegelikult tähendas, et kõik mõnusad keerised ja lained lõpetasid meie näos ja süles. Niisiis sain ma aru, miks olid kalipsod märjad!! Sõitsime kaks korda sama lõiku. Esimene kord oli lihtsalt põnev ja lahe, aga teisel korral...
Sõitsime siis julgesti teise korra algust, kui nägime, et meie ees sõitnud parv oli ümber läinud! Parvel sõits keskealiste naiste seltskond parvejuhiga. Meie parv lendas nagu kuul ning meie parvejuht otsustas meid kaldasse tüürida. Miks? Ega ei teagi, vbl selleks, et naisi aidata, vbl selleks, et vältida neile otsa sõitmist. Igaljuhul sõitsime kärestiku harjal tümaki! vastu puutüve ja olime muidugi silmapilkselt ise ka ümber. Edasi läks asi segaseks. Nimelt mina ei saanud jalgu kohe parvepõhjal asuvatest kinnitusaasadest lahti ja sahmerdasin kuskil vee all. M. oli parve tagaosas, mis oli kalda suunas ja praktiliselt kohe suutis ennast okstest kinni haarata, veidikenegi vaiksemasse vette vedada ning kaldale ronida. E.-ga oli lausa õnnetult läinud, tema mulistas täiesti ümberläinud parve all.
Igaljuhul sain jalad lahti, tõusin pinnale ja hakkasin ujuma. Korraga tundsin, et keegi on seljas!! Sain aru, et tegu on meie paadi teise tüdrukuga. Kuna ma teadsin, et just uppujad ronivad selga, siis ma sain aru, et tõenäoliselt ta ei suuda ujuda ja on paanikas. Minul veel jõudu oli, vedasin teda ka edasi. Mingil hetkel ta kadus ära, aga voolus ei saanud üldse aru, kes kuhu jäi. Pärast selgus, et vist tema meesterahvas oli ta (minu seljast?) kaldale tõmmanud. Igaljuhul mina nägis siis ka meie parve, muidugi tagurpidi, mööda ujumas. Selle küljes rippusid E. ja veel üks mees. Kuna selleks ajaks olid kaldaservad kole puiseks muutunud, siis otsustasin talitada meile tehtud instruktaaži järgi ehk ujuda parve juurde ja rippuda seal nööride küljes, kuni meid välja tõmmatakse. Nojah, tegelt sellises voolus ujumine muidugi pole võimalik ja mees viskas mulle aeru, mida pidi ma parve äärde ronisin. Selleks ajaks olid kaldada ka juba lootusetulut järsud ja kõrged, niiet tõenäoliselt oli see parim variant. Igaljuhul tabasid mind seal uued hädad, nimelt mina olen rahulikum siis, kui saan rinnuli ujuda, aga parv tõmbas minu jalad üles, parve alla. Nii ma siis seal võitlesin ja mässasin, aga nagu instruktorid olid ka öelnud, selle vooluga ei suuda ka tugevaim inimene püsti seista. Siis püüdsin selili voolu ja parvega edasi ulpida, aga...saime mõlemad E.ga korralikult rüüstada puude poolt. Kinni haarata ei jõudnud, aga ilged tümakad vastu kiivrit käisid ikka mõnelgi korral. E. sai isegi hullemini, tal rüüstas näo ka katki. Mina omakorda neelasin jälle üsna parajal hulgal laineid, kui püüdsin ringi vaadata ja teha kindlaks, kes, kus ja millal meid ometi päästma tuleb. Niisiis me muudkui triivisime ja triivisime ning ma rüüpasin ja rüüpasin jõevett. Aga kedagi ei tulnud! Ja kui see mulle kohale jõudis, et me oleme omapäi, siis oli kole hetk. Nagu E. pärast ütles, et oli näha, et ma vajusin vahepeal šokki, läksin näost valgeks ja tal läks meel kohe murelikuks. Siis me triivisime veel ühe suure raudsilla alt läbi, kus püüti päästenööri visata - mööda. Mina karjusin, et kutsuge meile kiirabi, sest me oleme juba alajahtunud. Kolmas mees mingi ime läbi suutis end mingisse puusse haakida. Mina vahepeal jälle aktiveerusin ja püüdsin kogu jõuga parve kaldasse suruda, aga ikka ei suutnud. Niisiis polnudki muud, kui triivisime kahekesi E.ga merele... ja siis vajus šokki E., sest siis sai tema aru, et abi ei tule. Aga minul, nii imelik, kui see pole, tuli just merre jõudes ind tagasi. Laineid ju polnud enam ja sain juba normaalselt hingata. Ja üks anestesioloog oli rääkinud, et alajahtumise korral on tegelikult ellujäämisprotsent reanimatsioonis üsna suur. Seda metoodikat ma ehk lähemalt ei kajastaks siin, sest ega see kuigi meeldiv pole, aga vähemalt tõhus. Ja siis tuli ka abi! Nimelt meie ees ümber läinud parve juht sai aru, et asi on kehv ja spurtis oma sõiduvahendiga meile järele, sai mere peal kätte ja haalas parve. Siiamaani ma aru ei saa, kuidas mind suudeti kahe istme vahele pakkida...aga olime uppumisest pääsenud! E. oli jätkuvalt kuskil teadvuse piirimail, aga mina, peale seda, kui sain kiivri koos peaga istme alt kätte, täiesti endale ootamatult aktiveerusin jälle, haarasin mõla ja hakkasin ägedasti sõudma! Paraku suurvesine jõgi mõjutas veel merd üsna kaugele ning hoolimata minu ja parvejuht Andersi pingutusest, kaldale me ei saanud. E. nõudis mootorpaati, aga seda polnud. Vahepeal ma soojendasin igal mõeldaval viisil E.-d ja endale sooja tegemiseks sõudsin kogu jõuga. Viimaks tuli veel 2 parve 4 mehega, siis sõuti meid kaldasse. Olime E.- ga olnud +3 kraadises voolavas vees minimaalselt 20 minutit ning peale seda merel parves veel määramatu aja (sry, ajataju oli 0). Mina ei tundnud jalgu, aga üllatuslikult muu keha oli täitsa olemas. Randununa anti meile kaasteeliste poolt viina, Minttu. Küll oli jäle! Ja kümne minuti pärast autos oksendasin ma selle välja ka. Aga mingi sündsustunne oli alles, siis sülitasin okse oma pihku, mitte autosse :) E. oli omadega hullemini õhtul kui mina ning käsi hakkas tundma alles mitme-mitme tunni pärast.
Siinkohal väike tänukiri:
1. Jumalale. Tubli oled, et välja aitasid! Ma viimases hädas hüüdsin Sinu poole ja ennäe, tuli justkui mingi uus energia ja soojus.
2. E.-le. Aitäh, et raskel hetkel mulle otsa vaatasid ja küsisid, et kas ma saan hakkama. Olime üksteisele niivõrd toeks, kui suutsime.
3. Parvejuht Anders. Ole meheks, et järgi tulid ja välja tõmbasid! Kui poleks tulnud ja pääste oleks saabunud kahe parve + nelja mehega, poleks me E.-ga enam elavate kirjas.
4. Minu ujumisinstruktor. Kui ma poleks sügisel ja talvel ujumistrennis käinud...
5. M. samuti toetas palvega kaldal.
Monday, March 29, 2010
kuna ma uuesti kirjutada ei viitsi,
siis kopin siia kirja, mille saatsin ka rühma esmaabi listi, mis sisaldab väikest kokkuvõtet minu eelmise nädalavahetuse kahekümne neljast tunnist.
Hei ka minu poolt,
mina jah "kustusin ära" peale kahepäevast vahetust ja kribin siis natuke nüüd oma lugu :)
Kaks päeva järjest on füüsiliselt üsna raske vahetusi teha, aga vähemalt osakonnast sain kenasti pildi selgeks, kes, mis ja kus.
Esimesel päeval oli hommikul sebimist, sest sel ajal kui teie käisite instrueerimisel, olin mina välismaal ära. Seega tekitas kapivõtme puudumine, vormide "peidusolek", pikad ja käänulised koridorid esialgu natuke peata kana tunde. Teiseks päevaks - no probleem, saalisin rahulikult nii garderoobi, osakonna kui paar korrust (ja korpuse) eemal asuva labori vahet.
Ma ei tea, kas teile instru ajal tubade funktsioonidest ka räägiti, aga lühidalt:
Triaaž: patsientide jaotuspunkt
LV1 - kirurgia: vanad haavad, mädased haavad, kõhuvalud jms
LV2 - LOR tuba: ninaverejooksud, kõrvavalud, lõhkilöödud ninad
LV3 - teraapia: EKG, vererõhk, perearstlik värk
LV4+kipsituba - trauma: luumurrud, hammustused, kõik värsked haavad
Saal: järgmine tase, meile nüüdseks siis keelatud
Esimesel päeval pandi mind kohe LV4 tuppa ehk emo traumapunkti. Kui ma seda kuulsin, läksin vist hirmu pärast roheliseks nagu hernes! Kartsin, et panen ka pildi tasku või midagi. Etteruttavalt võin öelda, et nende kahe päeva jooksul - minu jaoks üllatuseks - ei olnud pea ainumatki momenti, kui oleks tekkinud ebameeldivat tunnet (ehkki mõnede patsientide sokiaroomid...oioi). Traumapunkt on muidugi kõige rahvarohkem koht igas mõttes - seal on lisaks arstile töös 2 õde ning patsientide arv on ka kõige suurem osakonnas. Julgelt 70% olid kinnised luumurrud, nihestused, põrutused. Mait juba rääkis ka ühest esimese päeva huvitavamast juhtumist (baarimehest). Muidu oli veel nael selga kukutud, mootorsaega ühel juhul kätte, teisel juhul labajalga sõidetud; loomade hammustused jms. Iseenesest oli hariv, aga minu jaoks oli kurb see, et tõesti-tõesti ei lubatud midagi ise teha. OK, ma saan aru, et süsti ei lasta teha - aga isegi siduda ei lastud, kuigi ma ise selleks soovi avaldasin. Niisiis koosneski minu funktsioon patsientide kärutamisest röntgenisse, nende tõstmisest edasi-tagasi, veriste linade vahetamisest jms. Muul ajal kügelesin, kummikindad käes, läbivaatuslaua najal ja vahtisin haavasid :)
Teisel päeval oli mind määratud teraapiatuppa. Seal õppisin EKG-d tegema ning mõõtsin vererõhku, spo2-te. Hakkas kole igav, suundusin edasi kirurgiatuppa. Seal sain Ele-Kajaga kahepeale jalga siduda ja ühte mädast paiset plaasterdada (jess!). Seal hakkas ka igav varsti ja siis ma suundusin edasi traumasse, kuhu ma siis ka pikemalt pidama jäin - minu jaoks kõige põnevam koht. Seal saime natuke sõrmi-varbaid teipida (jess!jess!) ning kärutada. Lisaks tegin kulleriteenust triaažitoa ja kabinettide vahet ning viisin vereproove laborisse. Teise päeva huvitavamad lood olid noor ja analüüside põhjal terve tüdruk, kelle labajalg oli mustaks tõmmanud ja üks totaalselt ületöötanud kunstiinimene. Omalaadne oli ka juhtum, kus tuli vanem patsient peahaavaga. Mina siis toimetasin temaga, tõstsin lauale ja valmistasin õmblemiseks puhastuslappe ette jms. Ja siis õmblema hakkav õde tegi patsiendile tuimestussüsti ning siis küsis, et kas ma koljut tahan näha. Noh, miks mitte... ja ta tõmbas haava laiali ja tegi pinsettidega kopp-kopp. No peale seda ma küll otsustasin igaks juhuks paariks minutiks istuda :) :)
Monday, March 22, 2010
Leedukate (kuri)kuulus Bebrukase järv,
Friday, March 5, 2010
Sunday, February 28, 2010
töökas pühapäev:
- ostsin uued bikiinid. Täitsa toredad said. Eesmärk: olla Egiptuses lööv. Tegelt on see muidugi nali, sest asi, mida ma maailmas kõige vähem ihkan, on ***** ****** ehk siis viisakalt öeldes, kohaliku meessoo huvi. Loodan selle peale, et hotellide juured pidada oma rannad olla, kus siis võib rannapoisile kohaliku tugriku visata ja palgata ta pööblit eemal hoidma.
- lõbustasin ema. Kõigepealt vedasin ta KUMUsse, kus on üleval näitus minu vana-vanaonust, keda on tituleeritud suisa Eesti skupltuurilegendiks. Päris vahva! Ema siis ka vaatas ja muljetas oma külaskäikudest vanaonu Antoni juurde. See esmapilgul üsna tagasihoidlik savist rohelise istuva tüdruku kujuke meie Saue vitriinkapis kingiti ka skluptuurilegendi :) poolt emale, vanaonu Antoni 65. juubelil. Ema oli sel ajal selline paras tirts veel.
Edasi vajas kõht täitmist. Otsustasin proovida taimetoidurestorani Narva mnt. Olen pikalt selle külastamist plaaninud ja täna sai suht spontaanselt teoks. Mina võtsin tortilla köögivilja-oa täidisega (maitses hää). Ema aga ei suutnud ega suutnud midagi otsustada ja viimaks võttis odra-köögivilja kotleti. Ampsates venis aga nägu pikaks-pikaks ning ei saavutanud enne normaalmõõtmeid, kui lähedalasuvast Narva kohvikust paar keelekest sai ostetud.
- mõtlesin, et mis toimub - olen üle pika aja sattunud fantastikalainele. Viimase kuuga on läbi loetud "Jää ja tule laulu" kõik eesti keelde tõlgitud osad + kaks netist kratitud inglisekeelset köidet. Sellest kirjutan vabal hetkel natuke pikemalt ka. Eile vaatasin "Avaloni udud" filmi 2001. aastast - huvitav kombinatsioon naisteks + fantastika kuningas Arturi lugude kastmes. Parajalt vägivalda, intsesti ja müstikat muidugi ka.
Thursday, January 21, 2010
kuna ma olen jälle kodus ja hetkel upun taskurätikute merre, on mul ajutiselt aega ka rohkem päevakajaliste artiklitega tutvuda. Ja üks tänane lugu tuletaski mulle mõneski mõttes meelde 2007. aasta kevadet ja suve... Kogu toonane sündmustik hargnes lahti ühe tollase kolleegi mahitusel, kes ikka minusse kui "ilusasse vallalisse tüdrukusse" suhtus - nii siis, kui ka 2000. aastal, kus ta lahkesti minu nime alla oma allkirja pani. Tol hetkel suhtusin ma sellesse võibolla kerge üleolekuga, aga praeguseks on kümnend mööda läinud ka minu elus ning tõesti, ma võin öelda: elu on nurkasid maha lihvinud. Igal juhul on 2007. aasta kevad mälestusväärne nii oma hirmsate kui armsate hetkedega, esimene ikkagi. Ennekõike aga tänan ma kõikvõimalikke jõudusid selle eest, et ma sain toona sügisel mugava võimaluse selleks hetkeks talumatuks muutunud suhtest viisakalt pageda. Kusjuures täna ajalehte lugedes, nagu ka tookord 2007. aasta sügisel vilksas mu peast korraks läbi küsimus - kas ka minu telefoni oli lutikas pesa teinud? Kas tema toimikus figureeris ka minu nimi? Olin tookord millegipärast üsna kindel, et me ei räägi teineteisest kellegi - mina olen seda endale antud lubadust ka pidanud ega ole kellelegi tema nime öelnud - ning olin seetõttu üsna üllatunud, kui nt minu orkuti-profiili külastas tema kurikuulus soome nimega sõber. Aga mis ma ikka siin veeretan oma mälestusi :) möödunud on mitu aastat. Me keegi ei ole enam need, kes siis. Ja, pagan küll, mul on selle üle siiras hea meel.
Subscribe to:
Posts (Atom)
