pildil on oma sõnum küllap kõigile :)

http://www.threadless.com/product/1000/Runnin_Rhino#zoom

Selleks korraks on jalgpallihaigus jälle läbi :D

sai vaadatud, kaasa elatud ja salamisi rahuldust tuntud, et vähemalt esikolmiku moodustasid eurooplased, kelle jalgpall pidi ju surnud olema. Ja see on ka hea, et esimene mitte-euromansa olid just urukad. Siiski kõige sümpaatsem L-Am meeskond, hoolimata nende käsipallurlusest. Hollandi (Madalmaade) fännina aastast 1998. pean ma aga kahjuks ohkama. Mitte isegi igavese hõbedakoha pärast. Ei, hispaania kutid mängisid seekord paremini - ja olid suutnud kuidagi kohtuniku ka enda poolele sebida. Küll aga paneb ohkama, kui meenutada paari mm-i taguseid kauneid mänge. Kluivert, Bergkamp, van der Sar, Cocu, vennad de Boerid ja kõik need teised... siiamaani on kahjumeel, et jäi omal ajal rahapuudusel ostama oranž särgike kirjaga F. DE BOER :(

Aga selle mängu eest, mis eile toimus, oleks küll pidanud kogu koondise häbiposti panema, kollektiivselt. OK, ma saan aru, et tüüpe oli enne hoolega üles köetud ja innustatud ning ka hispaanlased on osavad näitemängumehed, aga nii valimatult siiski peksta ei tasuks. Tegemist peaks siiski olema jalgpalli, mitte kickboxi, wrestlingu või tont ise teab, millega. Mina kohtuniku asemel oleks de Jongi jalamaid välja saatnud, aga sellest päriselt tulnud punasest ma küll sotti ei saanud. Nagu ka lõpplahendusest - kuhu jäi siis nurgalöök?... See selleks. Ehk järgmine kord, nelja aasta pärast, suudavad mehed end veidi paremini - ja ehk siis veidi vähem? - kokku võtta ning koondise igavese teise staatuse murda. Mina olen kümme aastat seda juba oodanud...

mängud toiduga

Käisime M. reedel "romantilisel õhtusöögil" vanalinna Vene restoranis - sain soodsalt kupongi. Võin öelda, et boršon seal jalustrabavalt hea, muud toidud söödavad. Igaljuhul, romantika asemel olen ma viimased päevad veetnud köögis, uusi maitseid otsides ja proovides. Paremad leiud on isetehtud jäätis, tegin kohe kaks varianti, Domino küpsistega ja konjakiga (ästi-ästi piisake ;)). Täna sain valmis esimese laari isetehtud pelmeene. Miks osta poest soja- ja kondijahuga täidetud pelmeenikesi ning toetada Vene Pakast? Tegu oli küll üsna aeganõudev, kuid kaugeltki mitte nii hull, kui ma eelnevalt arvasin. Ütleme siis nii, et märksõnaks on - hoia külm :) külm peab olema nii tainasse segatav vesi, tainas ise ja ka valmisvormitud pelmeenid. Muidu... on väga kleepuv lugu. Ja kui keegi teab, kust saada pelmeenivormi, andku lahkesti teada! Tasu võib saada toodangus ;)

oleme...kus?

Aga nii ongi, et viimasel ajal kostuvad minuni signaalid kaasvõitlejatelt doktorantidelt, m.h. ka täna. Valitseb väsimus. Kõik on mõttetu. Projektid ei edene. Elu on raske. Hakkasin ise edasi mõtlema, m.h. ka eilse VK võluva ettekande taustal, kus ta näitas hulgaliselt jooniseid, tabeleid, graafikuid ja veel jooniseid Eesti teaduse hetkeolukorrast, bibliomeetrilises võtmes. Ehk siis ISI, Scopus ja sõbrad.

Ma ei tea, aga ma ARVAN, et vähemalt mingi osa doktorantuuri astuvate isikute hinges - tõenäoliselt sügaval ja varjul - on mingi idee ja soov teha Midagi Suurt, lüüa läbi, saavutada edu jne. Tõele au andes, eks ma isegi Kuhni paradigmade-raamatut lugedes fantaseerisin sellest, kuidas kord kõik pirrud kahest otsast lõkendama löövad ehk tulen Mina ja toon Eesti, ei, krt, Maailma Teadusesse uue arusaamise, pööran teaduse ajaloos uue lehekülje jne. Ma arvan, et see on normaalne ja tegelikult ka igati tervitatav. Mis muu oleks saanud mind üldse teaduse külge köitagi kui see illusioon?!

Doktorantuuri neljandal (ametlikult teisel) aastal on reaalsus muidugi saabunud. Nagu ma täna nooremale kolleegile seletasin:

ja mõtlen
et milles see point ikka on
point?
see on meie töö
osad kaaluvad vorsti
osad ehitavad mööblit
meie töötame ülikoolis
on palju halvemaid variante tööks...
ja meie passime arvutit ja kirjutame arikleid, mida loevad teised meiesuguseid
ja kedagi muud ei koti need
nii on
ja ma ei näe põhjust masenduseks

ja ma võin vaid korrata: ja nii on. Kas ma olen küüniline?

VK ütles oma eilse ettekande kestel, et needki vähesed artiklid H-faktoriga vist üle 20 (?) on enamikus need, kus eestlased on kaasautoriteks. Sageli lihtsalt n-ö teaduslikud alltöövõtjad. Mu enda juhendajagi on seda tõdenud. Nähtavasti võib siis olla rahul, et keegi meie produtseeritavat data't üldse vajab. Et oleks keegi, kes suudab seda oma autoriteedi baasil teadusvälisilmale kommunikeerida ja kasvõi osa feimist meile edasi anda. Mis võiksid olla peamised nõrkused, miks Eesti teadlaskond ei suuda pidevalt ning võrdväärselt produtseerida tippteadust?

VK eile põgusalt näitas kuulsat Nature joonist, mis kujutab Eesti teadusrahastust, võrreldes teiste postsoviet riikidega. Kui varem võiski olla küsimus aegunud aparatuuris või piiratud tehnilistes võimalustes, siis praeguseks on need küsimused rohkemal või vähemal määral lahenenud. Minu enda jaoks on peamised pidurdajad:

1. Eesti väike rahvaarv. Me hoiame ülal ja toimetame selle käputäiega üsna korralikku riiki, kas pole? Aga kahjuks on intelligentsi kontsentratsioon võrdeline üldarvuga ehk võimalus väikeses riigis harida, saada tööle ning produtseerima terveid teaduslikke meeskondi (tänapäeval on soleeriva teadlasena...raske?... midagi märkimisväärset saavutada) on märgatavalt väiksem, kui suuremates riikides. Ja olles ausad, kuna me peame siiski oma ülikoole ja teadusasutusi ülal pidama, võivad vähese konkurentsi tõttu sattuda sinna tööle hoopis inimesi, kel suurema rahvaarvu ja konkurentsitiheduse tõttu teps mitte asja ei oleks.

2. Minu meelest mõneti Eesti kõrgharidus - mis ON hea - ei soodusta orienteeritust probleemide lahendamisele ning edule. Tegelikult ma olen selle üle rõõmus! Mõneski mõttes on ameerikalik, juba klišeeks muutunud edukultus just teaduse kui fundamentaalse, mitte äriettevõtte surm. Aga olles ausad, ilma edukultuse "sissepeksuta" ei teki ka piisavalt saavutustahet.

3. on minu enda paranoia või nii ma seda nimetan. Kas tõesti on olemas Ida-Euroopa mentaliteet? Kas tundub see ainult mulle, et aegajalt kumab läbi suhtumine: east-europe, polish and other paki's? Aga küllap ma olen lihtsalt kibestunud mats, kelle parim artikkel hetkel on sügavalt ida-euroopa ajakirjas, mille IF on 0.9! Ja kes teab, et vähemate tööpingutustega, kuid osavama sõnaseadmisega võib teisest riigist pärit olles vääääga palju paremaid tulemusi saavutada üldsuse silmis.

Niisiis, meie, teaduse järeltulev põlvkond. Meie erialal silmapaistvalt kaduvväikeses hulgas. Sitasti töötav. Sitasti publitseeriv. Pea iga minu tuttav antud valdkonnas on avaldanud soovi elukutset muuta. Ilmselt keegi meist maailmarevolutsiooni ei korralda. Kuhn võib oma paradigmasid lõputult venitada, kui soovi on. Ära teadusest!!! Kas nende soovil on tõesti jumet?...

Meditsiinikompanii, UUUHHHHH!

Kontor kirjutab ehk minu peamine funktsioon: tunda tähti ja karjuda välitelefoni.

Triaaž. Õnnelik, kes transpordi üle elas, saab kohe kaela uued katsumused.

Sellise masinaga maastikul sõita on...tagumisele kehapoolele valus.

Meie sõbralik linnak.

Kaks nädalat värskes õhus ja huvitavate inimestega :D

* "sidurid, erutus!!"

* "pataljon...ei, kompanii...ei, brigaad..ei, krt - poisid, kust te tulete?!"

* kuivtoidupaki sisu on väga mitmekesine...

* soojendusega hügieeninurk :D

* huvitav, palju vaimujõudu staap kulutas oivaliste tunnussõnade väljamõtlemiseks?

* hommikune "eriti eriüksus" ringkaitsepositisioonidel :P :P

* motivatsiooninurga motivatsioonililleke

* ja väike katkend Dagö laulust:

/Joonistatud mees, elu veel on ees
mis tasakaalu ainult täis
sest treeningutel ta ju käis
kui's peita ogarused hoolega/

/Seal ta läeb, tal on kuldsed käed

ja ta peas õilsad ainult aated

kõike teeb

kas või üle vee

võib tuua kingiks miljon õit

ja iial tänavale põit

ei tee, vaid see, mis teeb, on hea

te temas kahtlema ei pea

eal võõraid naisi ta ei näe

eal üle piiri ta ei läe

sööb ainult noa ja kahvliga

ei kraanikaussi oksenda

sest ta on joonistatud mees/

(Nais)teadlased ongi sotsiaalsed kaotajad

Kui tavaliselt kirjutab kriitilise blogiposte M., siis seekord sunnivad tähelepanekud ka mind virtuaalset sulge haarama, et tõestada pealkirjas toodud väidet.

Kõigepealt, teadlaseks saavad enamasti isikud, kel on selja taga doktorantuur ja seega on nad olnud vähemalt 4 aastat (enamasti siiski kauem) doktorandid. Nagu teada, siis viimastel aastatel on meie riik huilanud nagu sookurgede parv silmapiiril, et riigile ja rahvale on vaja rohkem tippintelligentsi, rohkem doktorikraadiga teadlasi, teaduspõhine areng jne.jne. Mingil määral on järgnenud ka teod, ehk siis doktorandid saavad riiklikku õppetoetust. Varasemal ajal oli asi veelgi nutusem, siis pidi elama juhendaja leivakoti peal ehk rahad tulid juhendaja(te) sihtidelt ja grantidelt. Ehk siis üldjoontes riigile braavo! Aga vaatame asja lähemalt.

Nimelt on doktoranditoetus praegusel ajal ligikaudu pool Eesti keskmisest brutokuupalgast (2009 a. IV kvartali seisuga). Samas töötavad doktorandid juba praktiliselt tegevteadlastena, on arvel projektides, kirjutavad artikleid, loevad loenguid ja juhendavad praktikume. Mõnikord võetakse doktorant ka osalise tööajaga tööle (tehnik, laborant, insener vms ametikoht) ja seega saab nõnda lisaraha. Võibolla humanitaarid või majandus vm doktorandid saavad oma projekti kõrvalt ka täistöökoha otsida erasektoris või väljaspool ülikooli, aga vähemalt loodusteaduslikel erialadel on see päris keeruline - teadusprojektid on aeganõudvad, on vaja välitöid, laboratoorne periood võib võtta päris palju nii ajalisi kui rahalisi ressursse jne. Niiet riigi, väidetavalt eriti prioretiseeritud reaal- ja loodusteaduste teadlasjärelkasv on pigem ülikooli külge seotud ning püüab selle poole keskmisega ära elada.

Üldiselt ma raha üle ei kurda, sest olen oma eriala-ja kutsevalikuga väga rahul. Tudengi ja magistrandina olid asjad ju rahaliselt ka hoopis hullemad - siis sai vaid tavalist õppetoetust + sõidutoetust (ja osalise laborandi palka ka). Aga ärgem unustagem, et vanuse kasvades kasvavad paratamatult ka vajadused. Magistradina olin ma õnnelik plika oma veerandiga Eesti keskmisest, käisin seltsist ja teistes org.ides, kuskilt ikka süüa sai, elasin Narva 89 antisanitaarses ühikas ja unistasin suurest teadlasekarjäärist. Praegu olen ma 28. aastat vana ja abielus. Ma ei saa enam viljeleda eelnevat elustiili. Mul on vaja luua pere, hankida kodu.

Niisiis läksin ma panka.

Kaks aastat tagasi, samas finantsseisukorras, palusin ma pangalt Samsungi pesumasina järelmaksu võimalust. Mulle öeldi ära, sest mul polevat sissetulekut. Nimelt ei arvestata doktoranditoetust sissetulekuna. Mis siis ikka, ostsin pesumasina sealsamas kohe sularahas välja. Nüüd oleme käinud paaris pangas, et küsida võimalusi kodulaenuks. Ja loomulikult on meile ust näidatud. Minu väited, et:

1. tegelikult on riigi makstav toetus eriti tänapäeval mõnevõrra kindlam, kui erasektori sissetulek ja 2. peale doktoreerumist minu sissetulek mitte ei kao, vaid suureneb märgatavalt, kuna ma olen juba praegu seotud pikaajaliste teadusprojektidega ning peale kraadi saamist lihtsalt minu ametinimetus ja sellega seotud palk suurenevad;

ei paku vähimatki huvi. Mõnes mõttes ma saan neist aru; teisalt on aga seis siis selline, et nii mina kui ka igasugune teine teadlaskarjääri alustav isik on praktiliselt kodutu ning täielikult finantsvõimetu kuni 30. eluaastani (minimaalne doktorikraadi saamise aeg on 4+2+4 = 10 aastat või tänapäeval ka 3+2+4= 9 aastat, enamasti siiski vähemalt mõned aastad kauem).

Sellega seondub veel üks huvitav tõsiasi, millega ka mina kui 28. aastane ja abielus naine plaanin kokku puutuda. Nimelt vanemahüvitis. Siinkohal kasutan lõikusid sotsiaalministeeriumi kodulehelt:

"Kui sotsiaalmaksu on inimese eest maksnud riik, siis seda ei arvestata töise tuluna." Seega siis toetus jälle arvesse ei lähe ja minu ainus arvesseminev sissetulek on taas osaline inseneri töökoht, mille tasu on alla miinimumpalga.

"Kui vanem nimetatud aastal töötas, kuid tema keskmine sissetulek jäi alla alampalga, makstakse vanemahüvitist alampalga määras. 2010. aasta alampalk on 4350 krooni. " ! Ehk kui ma peaks lapse saama, siis olen ma riigi silmis võrdsel pulgal suvalise töötu joodikuga, kes muretses lapse, et ikka lisaviinaraha saada (ma siiralt loodan, et sellised nähtused on linnalegendid, kuid väidetavalt neid siiski esineb, eriti maapiirkondades). Olen nõus, et lapse raha pärast sünnitamine - nagu peale vanemahüvitise määramist sageli naisi süüdistatakse - on vale, aga oleme ausad: kui sa tead, et lisaks kogu protsessile kaasnevate füüsiliste ebamugavustele lisandub ka finantskadu, siis paneb see kahtlema. Jälle on naisteadlased võrreldes teiste haritud naistega ebavõrdses seisukorras, sest nende puhul algab võrdsetel majanduslikel alustel sünnitusiga alates 31. eluaastast, kui on doktorikraad saadud ning 1 aasta teaduripalgaga töötatud (ideaaljuhul).

Seega ongi naisdoktorandid sotsiaalsed kaotajad, kuna:

- nende sissetulek on kuni doktoreerumiseni st keskmiselt 30. eluaastani, sageli kauem, ligikaudu Eesti keskmine, ehkki nende töö ei ole kõige lihtsamate killast :);

- nende finantsvõimekus on seetõttu 0 nt. pole võimalik osta kinnisvara;

- teiste haritud naistega võrdsetel majanduslikel alustel vanemahüvitist võib loota alates 31. eluaastast ja seetõttu on karta, et lapse saamine lükkub pigem kolmekümnendate keskele.

stegosaurus + lendsaurus + lepidodendron

Klaas, 40 X 34 cm. Segatehnika (tiffany + klaasimaal).