poliitiline vaatenurk muutus :(

Olen olnud kogu oma täisealise-aja olnud - ütleme ausalt välja - järjepidev IRL (omal ajal siis ka Isamaaliit) valija (mitmetel põhjustel, mida siinkohal lähemalt ei puuduta). Aga 6. märtsil meie teed lahkenevad. See partei, kes räägib tasuta kõrgharidusest, emade väärtustamisest jms, misasi see siis nüüd toimus?!

http://www.postimees.ee/?id=375173

http://www.riigikogu.ee/?page=haaletus&hid=1283134&op=ems&content_type=text/html&new=1

Andsin petitsioonile ka loomulikult oma allkirja, ehkki ise Riigikokku kohale ei läinud. Ja nagu näha, hea ka, et ei läinud - oleks mõnitatud veel pealekauba oma kodanikualgatuse ja meelsuse avaldamise eest.

Mina ise olen võtnud õppelaenu oma bakalaureuseõppe ajal ehk head mitmed aastad tagasi.

Üks laenudest läks silmaoperatsiooniks, tänu millele ma näen oma tööd, millest suur osa on silmadega täppistöö mikroskoobiga, praegu teha. Teine kulus õpinguteks välisriigis - nimelt sain vahetusüliõpilaseks ühte Euroopa väga heasse ülikooli, kuid riigi antav stipendium kattis 2/3 toa üürist - aga lisaks oli vaja ise finantseerida ülejäänud üür, toit, transport, lisaks nõuti, et üliõpilased peavad ise ostma välja õpikud, osad laboritarbed ja maksma õppe-ekspeditsiooni kulud.

Niisiis ei saa kuidagi väita, et raha oleks kulunud pidutsemise või tühja-tähja peale.

Olen alates doktorantuurist, kui meie riik maksab mulle 50% riigi elaniku keskmisest palgast õppetoetuseks ja äraelamiseks, oma laenu ka tagasi maksnud. Mis siin ikka kurta, ise võtsin, ise maksan ka! Mis aga tõsiselt vihale ajab, on väikeste laste vanematelt soodustuse ära võtmine. See on ikka täiesti inimvihkajalik tegu. Olen ühes varasemas postituses tõdenud ka, et doktorantuurist (st noored naisteadlased vanuses 24 +) vanemahüvitisele minejad saavad miinimumhüvitist, kuna õppetoetus ei kvalifitseeru sissetulekuks. Nüüd peavad nad lisaks sellele tõdemusele, et hoolimata oma üle viie aasta kestnud väga edukast õppetööst ja pühendumisest mingi kitsama eriala teaduslikule edendamisele peab riik neid miinimumhüvitise vääriliseks, maksma sellest summast ka täiskoguses õppelaenu + intresse (maksepuhkus on üldse suht mõttetu vidin ja lihtsalt pikendab agooniat). Sellest hoolimata, et õppelaenu võtmise ajal oli riigi poolt garanteeritud (ehk siis praeguseks "garanteeritud"), et väikelaste vanemad saavad maksmisel riigilt abi. Ma saan aru, et masu ajal selline funktsioon peatati. Aga armsad inimesed mäe peal, kas mitte ei käi ringi jutud, et riigi majandus on ägedasti kosumas ja kasvuteel? Kas ei peaks siis ka oma lubadused, mis raskel ajal katkesid, uuesti üles võtma?

hambad selle looga

No küll on lood need tänased uudised rahvavaenlasest, mõjuagendist ja muust säärasest :O Kuulasime hommikul raadiost ka vaese Pihlikese sõnavõttu, küll ta oli omadega vahepeal hädas ja pabinas, et mida kosta ja kuhu pista :)

Kusjuures, alles eile mõtlesin meie armsa linnaviletsuse peale, kelle vapiloomaks Etkar ju on - et lõpuks ometi on neil mõistus *** pähe tulnud. Viimaste nädalate jooksul on tervelt kaks uudist tulnud, mis mind on pannud positiivselt kulmu kergitama: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=350374 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinn-maksab-tootute-hambaravi-kinni.d?id=35952447

Mõlemad teemad lähevad mulle eriti hinge: olen elus ühe korra trahvi saanud. Tulin just silmaopi-eelselt konsultatsioonilt ja olin laienenud pupillidega omadega üldse kuskil teises dimensioonis, mitte trammis, kui astus ligi kontrolör ja tegi 500 EEK. Mis sel õnnetul ajahetkel oli minu terve kuu Narva 89 ühika toa üüriraha. Ja see, et tegemist oli üldse esimese korraga, kui ma "jänest" sõitsin, hui teda huvitas :( Õnneks võõrasisa andis laenu ja sain üüri makstud.

Teine teema on muidugi hetkel väga aktuaalne. Käisin eelmise aasta lõpul (18. detsember, kui täpne olla) oma viimases korralises hambakontrollis. Olen üldiselt suht maniakk selles asjas ja aegajalt, vähemalt 1 x aastas vupsan ikka hambaarstilt läbi - aastaid selleks, et kuulda, kui terved ja lahedad hambad mul on ja aegajalt muidugi ka mõni väike auguke. Nonii, käisin siis eelmine aasta ka ja öeldi tavapäraselt, et ilusad jne.jne. isegi ühtegi auku polnud. Juunis käisin uuesti, sest ühe hamba üks nurk oleks nagu valu teinud (ja nagu ma mainisin, olen suht maniakk ja üldisel arvamusel, et reageerima peab KOHE, mitte ootama hambavalu teket). Läksin arstile, kes rebis mu suu pärani, kuid esialgu ei leidnud midagi. Ma seletasin, et midagi nagu vist kunagi oli tundlik. Tehti siis, üle mitme aasta panoraam. Siis võttis panoraami kõrvale, rebis suu uuesti lahti ja teatas: noooo...selle võibolla plommime, see välja, see ka välja... Mida-mida? Aga lähemat selgitamist ei toimunud, üks hammas tehti korda ja mina kadusin rahakoti haavu lakkuma. Läksin detsembris uuele katsele, palusin registratuuris seekord mitte proteesimisosakonda saata :) ja sattusin kena noore tohtri juurde. Ja ongi nii, et väidetavalt 1 (ühe) aastaga (no sisuliselt ju kuue kuuga, kui juuniga arvestada) on hambad nii käest ära läinud, et mul enamvähem armulikult ise lasti valida, et milliseid ma tahan lasta välja tõmmata. Niiet hambaarstide jutud profülaktilisest kontrollist ja 1-kord-aastas käimisest on hui. Aga minu otsus on ka see, et midagi välja tõmmata ma küll ei lase - c'mon, kui ma hakkan alla-kolmekümneselt tõmbama, mis ma siis veel kuue- või kaheksakümneselt teen? Mu emal, kes on juba üle kuuekümne mõned aastad, tal on elus välja tõmmatud 2 hammast - tarkused, teadagi - ja 0 proteesi, kõik omad kollased :) Aga tagasi hambaarstikabinetti - anti teada, et KUI ma soovin hambaid säilitada, tuleb mul välja käia tagasihoidlik 12000 EEK. Jah, just, 200% doktoranditoetusest.

paigallend

Tegelikult, onju, ei tohi tööajast veebipäevikut pidada, aga üks mõte tuli äkki ja tugevalt läbi tööasjade kihist. Käisin neljapäeval Väikeses Puumajadega Linnas seminaril ja sõidul sinna rääkisime igasugustest asjadest...ja muuhulgas ka kirjandusest. Kuidagi läks jutt ka Krossi loomingu ja elu peale ja S. ütles, et tema arusaamist Krossist muutis põhjalikult raamat "Kallid kaasteelised". Vana mees, aastat 80, pole enam midagi häbeneda ja räägib nii, nagu asjad olid. Et oligi iga riigikorra ajal võimalikult konformistlik ja ujus sinna, kus inimesel parem ja kalal sügavam. Võttis naise, külmalt maalt naastes jättis selle ja leidis endale uue, karjääri suhtes oluliselt perspektiivikama naise - kui tuua vaid üks näide. Ise ma seda raamatut lugenud pole, kuid huvi äratas küll, eks peab raamatukokku minema ja üles otsima. Küll aga, inspireerituna mõttevahetusest, võtsin koju jõudes riiulist "Paigallennu" ning lugesin paari päevaga Ullo Paeranna loo läbi. See oli hää lugemine, kus sai tuntud ka äratundmisrõõmu, kui räägiti minu apelsinikarva kleidis vanatädist (või tegelikult on meie sugulussuhe küll mõnevõrra mitmetasandilisem) kui ka Seltsi vilistlastest, kelle lugusid ja mälestusi olin noore kaasvõitlejana ikka siin-seal kuulnud. Täna, uudiseid lugedes, tuli see raamat mulle justkui ise silmade ette. Lugu sellest, kuidas need asjalikematest kodanikest, kes suutsid, põgenesid, kes ei suutnud, said prii rongipileti või kolmas seltskond siis läks konformismile, varjumisele vms. Aga äkki ongi nii, et need, kes praegu meie riigis elavad ja igapäevauudisteks materjali annavad, on tolleaegsete küündimatute, saamatute või orjalike esivanemate järeltulijad? Selline nagu...ärapidipöördunud tõuaretus? No ja mille pagana üle me siis siin praeguses riigis imestame...

mõtted pärast filmi

üle pika aja pani mind kirjutama "Klassi" film. Vaatasin seda eile õhtul telekast, varem pole eriti huvi ega soovi olnud. Mis ma oskan öelda - ehk "good ol' times" (M. ajas see film koledasti närvi, eks tal olid samad mõtted, tema on lihtsalt ebameeldivate mõtete enese eest peitmises olulidelt tugevam, kui mina)? Eriti tekitas äratundmise rõõmu (või tegelikult valu) Joosepi mõte, et elan kooliaja üle ja siis ei pea neid värdjaid enam kunagi nägema. Minu enda sõnastuses on see juba kümmekond aastat kõlanud: ma tänan igal hetkel oma heldet saatust, et ma ei pea enam koolis käima ega neid VÄRDJAID enam kunagi nägema. Kaksteist aastat pealinna eliitkoolis oli KARM aeg... aga üle elasin. Õnneks nii rõvedaks, kui filmis, kordagi ei läinud, aga piisav foon oli koguaeg olemas.

Mul on tõsiselt kahju nendest noortest inimestest, kes praegu seda kõike läbi elavad, päris siiralt kohe. Tahaks neid kuidagi aidata, kinnitada, et see jubedus saab läbi ja ees ootab elu - enda valitud elu koos enda valitud sõprade, kaaslaste ja kolleegidega. Et ärge, jumala pärast, tehke midagi nõmedat, näiteks kooli pooleli jätmine, vaimne allaandmine või muud, mis võiks tulevikku ohustada. Jah, mälestused jäävad, armid jäävad, aga tegelikult võib selles nägema ka head poolt. Näiteks ma ei allu KUNAGI karjamentaliteedile ja kõik otsused kaalun ise läbi - ehk nii-öelda mõtlen alati oma peaga, mis loob sageli eelise massi ees. Lisaks ei allu mitte ühelegi dressuurile ega vägivallailmingule. Mul on TÄIESTI ükskõik, kes peab ennast "karja juhiks" - ma ei karda kunagi vastu hakata, kui mul on oma otsus või põhimõte, mille ma olen oma peaga läbi mõelnud ja mille eest ma seisan. Sest ma olin nii pikki aastaid end ümbritsevast seltkonnast väljaheidetu, et ma ei karda seda - erinevalt enamusest inimestest, kelle jaoks see oleks kõige hullem saatus. Samuti ei saa mind kunagi kimbutada suhtesõltuvus, sest minu jaoks primaarne olek ongi üksindus.

Kas ilma koolivägivallata oleksin ma samasugune inimene, kui ma praegu olen? Tõenäoliselt mitte... aga milline, seda teab vaid paralleeluniversum :) Olen siin viimasel ajal ka mõelnud, et mis võiks koolivägivalla vastu aidata? Tegelikult mul on tunne, et see on midagi, mida pole võimalik ära kaotada. See on osa inimloomusest. Kas vastuhakkamine tegelikult muudaks olukorda paremaks - seda on eriti raske ennustada ja sõltub peamiselt kiusajast. Võib-olla oleks tõesti mõtet vähemalt püüda n-ö ninamehele vähemalt mõned hoobid kehtima panna? Aga samas võib see tuua ka üsna ebasoovitavaid tagajärgi. Kõige suuremateks süüdlasteks kogu protsessis on minu meelest just mass ehk pealtvaatajad-lõbutsejad-pugejad-nahahoidjad. Kui neid poleks, vaibuks kiusaja tegevus ka üsna kärmelt.

Kui aga rääkida võtmes: elu võimalikkusest pärast kooli, siis minu meelest kõige paremaks lahenduseks oleks valida eluala, kus saab teisi inimesi aidata. Just nimelt! Teiste aitamine paneb enda haletsusväärsust vähem valuliselt märkama ning aitab haavadel kiiremini armistuda. Arstid, päästjad, sotisaaltöötajad, ehk ka õpetajad - kõik, kelle võimuses on päästa ja abistada.

Poster for Chara-meeting

pildil on oma sõnum küllap kõigile :)

http://www.threadless.com/product/1000/Runnin_Rhino#zoom

Selleks korraks on jalgpallihaigus jälle läbi :D

sai vaadatud, kaasa elatud ja salamisi rahuldust tuntud, et vähemalt esikolmiku moodustasid eurooplased, kelle jalgpall pidi ju surnud olema. Ja see on ka hea, et esimene mitte-euromansa olid just urukad. Siiski kõige sümpaatsem L-Am meeskond, hoolimata nende käsipallurlusest. Hollandi (Madalmaade) fännina aastast 1998. pean ma aga kahjuks ohkama. Mitte isegi igavese hõbedakoha pärast. Ei, hispaania kutid mängisid seekord paremini - ja olid suutnud kuidagi kohtuniku ka enda poolele sebida. Küll aga paneb ohkama, kui meenutada paari mm-i taguseid kauneid mänge. Kluivert, Bergkamp, van der Sar, Cocu, vennad de Boerid ja kõik need teised... siiamaani on kahjumeel, et jäi omal ajal rahapuudusel ostama oranž särgike kirjaga F. DE BOER :(

Aga selle mängu eest, mis eile toimus, oleks küll pidanud kogu koondise häbiposti panema, kollektiivselt. OK, ma saan aru, et tüüpe oli enne hoolega üles köetud ja innustatud ning ka hispaanlased on osavad näitemängumehed, aga nii valimatult siiski peksta ei tasuks. Tegemist peaks siiski olema jalgpalli, mitte kickboxi, wrestlingu või tont ise teab, millega. Mina kohtuniku asemel oleks de Jongi jalamaid välja saatnud, aga sellest päriselt tulnud punasest ma küll sotti ei saanud. Nagu ka lõpplahendusest - kuhu jäi siis nurgalöök?... See selleks. Ehk järgmine kord, nelja aasta pärast, suudavad mehed end veidi paremini - ja ehk siis veidi vähem? - kokku võtta ning koondise igavese teise staatuse murda. Mina olen kümme aastat seda juba oodanud...