mägine zakopane

Kolmapäeva hommikul oli ilm nii ilus, et otsustasime spontaanselt sõita Zakopanesse. See on väike kuurortlinnake Krakowist 100 km lõunas, Slovakkia piiril, Tatrates. Elatab end peamiselt turismiga, talvel suusatajad, suvel muidu loodusnautlejad. Pea igal teisel-kolmandal majal olid ruumide üürimist reklaamivad sildid. Piirkonna eripäraks on katuseporno! See tähendab, et kõigel, millel on võimalik, on ehitatud katusekividest katused. Katused on ehitatud katustele, akendele, rõdudele, ustele, väravatele, kuutidele jne.jne. Tõeline katusekivide tarnijate unistus! Saime linna turismiinfost kaardi, Madis rahuldas kohvikus oma esmatarbenetivajadused ning asusime mägedesse teele! Linna serval algab Poola Tatrate rahvuspark, kus on kaunid matkarajad. Valisime eksikombel ühe pikematest ning hakkasime astuma. Päris mäe tippu tõusta ei jõudnudki, enne said nii võhm kui aeg otsa. Jõudsime ehk 1,5 km kõrgusele merepinnast. Allatulnutena käisime ka veidi teisel, lühemal rajal ning hakkasime siis uuesti läbi linna õhtuse bussi peal orienteeruma.

sekeldused kesk-euroopas

Hommikul sõitsime Viini. Eelmine kord Lauraga just arutasime, et temale tulevad inimesed ligi ja pakuvad abi, mulle aga ei kunagi. Uskumatu lugu, Viinis astus meile järgemööda kaks inimest abiks. Küllap oli tegu Madise malbe appihüüdva pilguga... Teine abimees oli huvitav vana, sõja(?) ajal teeninud Baltikumi kandis, teadis nii Eestis kui Revalit. Tema abiga panime pambud raudteejaama hoiule ning astusime linna. Käisime Hofburgis ja vanalinnas ja raekoja juures ja sõitisime trammiga üle Doonau. Ilm oli kahjuks vihmane ning jahe, kuid linn ise jätkuvalt kaunis ning Budapestile kahetsusväärseks kontrastiks.
Ööbussiga naasime Krakowisse, buss oli jälle puupüsti täis.

lugu retkest madrjarimaale vol 2

Pühapäeva hommikul asusime Budapesti avastama. Hostel oli väga heas asukohas, Ida raudteejaama (Keleti) naabruses ning kesklinnale lähedal. Käisime linnas ringi, vaatasime tänavaid, maju, peakirikut (samuti Stephani nimelist) ning ronisime siis Budasse ära..Sääl asub loss (Budavar). Õnnestus näha keskpäevast vahtkonnavahetust. Seal on tegelikult päris palju vaatamist, lossi ajaloost, kunstimuuseum jms. Sillad üle Doonau on päris suured ja toredad. Rippsild lõvidega, Margiti sild jt. Peale Budat tahtsin mina näha mineraalveeterme. Kujutasin ette, et need võiks olla umbes nagu Karlovy Varys, mis mulle väga meeldisid. Ometi selgus, et üks kuulsamatest oli suletud ning teises avatud ainult bassein. Edasi võtsime päevakorda laevasõidu Ilusal Sinisel või, reaalselt, Koledal Kollakasrohelisel. Nägime üüüüüratut pseudogooti stiilis parlamendihoonet, eirnevaid sildu ja muidugi Margarete saart. Paraku olid laeval ka briti poissmehed, kes lõbutasid end liputamisega.
Pealelõunal uitasime veel natuke ringi ning õnnega pooleks leidsime toreda söögikoha, restorani, kus kõik toidud olid paariks päevaks poole hinnaga! Väga tore koht, ehkki nime enam ei mäleta. Spetsialiteet oli käsnakook (sponge cake), segu biskviidist, mannast ja sulatatud shokolaadist. Käisime õhtupoole ka Budapesti suurima, Milleeniumi monumendi juures, mis kujutab Ungari ajaloo suurkujusid poolringis seismas. Õhtul ostlesime natuke ning pidime kasutama Keleti valuutavahetuse teenuseid (EI soovita üldse, parem on enne Ungarit raha ise ära vahetada. Lisaks sellele, et pidevalt käisid pinda ebaseaduslikud kujud, kelle eest kõik broshüürid hoiatavad, oli ka valuutavahetus mööda. Ei tunnistanud ID-kaarti kui dokumenti, ei olnud kuulnud riigist nimega Eesti, vahetas vale summa raha ning PIN-masina karbikaane pidi Madis kääridega lahti keerama, kuna võti oli kadunud). Veinihinnad on Budapestis odavad. Negatiivsena võib märkida suurt kerjuste ning kodutute arvu. Üldse oli tänavatel päris palju inimesi, kes mitte midagi ei teinud,vaid vahtisid möödujaid. Kahjuks peab ka ütlema, et linn oli räpane ning sõna otses mõttes täis lastud. Eriti karm oli minna jalakäijate – või metrootunnelisse. Majad, ka kesklinnas, olid räämas. Naljaga pooleks arutasin, et raske on uskuda, et ungarlased peaksid olema ajalooliselt seotud soomlaste või eestlastega (kes siiski on suht korralikud rahvakillud). Tegemist peab olema Türgi mõjudega! Vastuargument Türgi võtmiseks EL-i, mis siis küll saab, kui kogu Euroopa selliseks muutub??!!

lugu retkest madjarimaale vol 1

Mul käis jälle vahepeal külaline – sedapuhku siis Madis. Tema lõbustamiseks mõtlesime välja hulga ettevõtmisi. Kõigepealt näitasin talle natuke linna. Turiste oli en gros, seetõttu näiteks Wawelisse ei saanudki. Collegium Maius, pele, oli ka välja müüdud. Laupäeval asutasime end teele kesk-Euroopa tuurile. Kolme päevaga sõitsime läbi Poola lõunaosa ja Slovakkia Ungarisse ning hiljem Viini kaudu tagasi. Tundub imelik ring? Aga tegelikult on niiviisi kõige soodsam reisida. Võrratu Viin pealekauba (siinkohal lehva-lehva Laurale).
Laupäev oli aga Poola konsitutsioonipäev ja hommikupoole oli linnas väljas ka paraad. Nii edevad vanaaegsetes mundrites ratsaväelased kui vanad sõjaveteranid kui teised väärikad linnakodanikud. Teeksin tasuta reklaami ka meid Ungarisse ja Viini sõidutanud bussifirmale – Orangeways (www.orangeways.com). Moodsad bussid, hea teenindus ning võrreldamatult odavad hinnad! Näiteks Budapestist Viini maksis bussipilet 6 eurot. Bussis olid lcd ekraanid dvd-de jaoks, jagati tasuta kõrvaklappe raadio/dvd heli kuulamiseks ning tasuta sooja jooki (kakao oli kusjuures täiesti hää). Ei anna ühele teisele, suurele, Euroopat läbivale bussifirmale näolegi. Näiteks selgus, et viimatimainitu bussidel on liikuv graafik ning tegeliku marsruudi otsustab bussijuht. Mistõttu minu esilagne plaan tulla tagasi Bratislava kaudu muundus Viini-reisiks. Õhtuks jõudsime Budapesti. Hakkasime hosteli poole orienteeruma ning tõeliseks abiks oli minu GPS (telefonis). Ostsin ta kunagi õilsa eesmärgiga kasutada spontaansetel välitöödel (tulekahjude asjus), kuid reaalselt olin paar korda naljaviluks Tallinna tänavatel ringi käinud. Lisaks ma ei teadnudki, et tal oli kaasa antud Kesk-ja Ida-Euroopa kaart. Oi kuidas kulus ära J Niisiis jõudsime ca 22.45 tänavale, kus oleks pidanud asuma meie öömajake. Mida aga polnud, oli sellele viitav silt! Oli 24h pood, aga sealtki ei saanud targemaks. Õnneks mulle meenud kirjeldusest, et kohta ongi raske leida ning asub korrusmaja kolmandal korrusel. Minu reisikaaslane hakkas juba ärevuse märku ilmutama, kui leidsin viimaks ühe ukse kõrvalt domofoni peale kleebituna pisipisikese hosteli sildi. Kergema südamega andsime kella ja marssisime üles. Madis polnud kunagi varem hostelis olnud ja mina ainult korra, Bornholmi saarel. Niisiis ei osanudki midagi oodata. Esialgne pilk oli küll ehmatav – ma arvasin, et oleme kellegi koju sattunud. Vastuvõtjaks oli keegi unise pilguga koduriietes ungari noormees, kes vaatas kiindunult telekat. Meie tuba oli samas täiesti stiilne, värviliste seinte ja vanaaegsete litodega.

Tegus nädalavahetus

Laupäeval käisime kambaga Niepołomice lossis. Tore väikelinnake, mis saab kohe 650 aastat vanaks ja mille külje all asub suur mets. Loss oli omal ajal kuningate jahiresidentsiks. Näeb välja nagu väike Wawel, eriti hoovist. Sinna on praegu ajutiselt varjule viidud Poola 19. sajandi maalid, mis muidu olid Riidehallis väljas (Rynek Glownyl). Muuseum oli täitsa okei, oleks tahtnud seal kauemgi vahtida ja oma audiogiidi kuulata, aga poolakad kibelesid minema. Käisime veidi ka linna peal – harukordselt ilus ilm oli – ja sõime jäätist. Kohalik toodang, ütlesid. Soolaseks võtsin ma roa, nimega Silesian noodles. Kui keegi arvab, et see on pastaline (ehk perekonnast Pasta macaronicus), siis on tegu sügava eksitusega! Tegu on kartulipudru – jahu klimpidega! Alena võttis kapsarulle ja oli nendest kerges hämmelduses. Pühapäeval käisime kolleegil külas. Tema juurde jõudmine oli juba omaette tegemine, sest ta elab linna teises servas, Ruczaj’s. Lõpuks ta korjas nii minu kui Alena ümbruskonnast üles... Sõime lõunat ja peale seda, minu hämmastuseks, otsustati meile näidata Krakowi ümbrust. Käisime Krakuse mäe otsas (legendi järgi kuningas Kraki hauaküngas). Edasi läksime Tynicesse, kus on benediktlaste mungaklooster. Arutasime natuke kloostrite asju ja selgus, et meie insta ehk Krakowi kõige helerohelisema maja lähistel asub selline nunnaklooster, kus nunnad ei tohi isegi aknast välismaailma vaadata, rääkimata siis oma järelejäänude elu jooksul sinna sattumast (Klaara ordu). Ühe linna lähedal asuva mäe peal aga elavad eremiidid, kes räägivad väga ning tervitavad üksteist „ka sina sured ükskord“. Lõbus elu, või mis... Hiljem sõime veel koos õhtust ning arutasime maailma asju.

Ja muidugi ma kohe pean oma rõõmu jagama, et sain oma seminari peetud! Jeeeeee.

Külaline Viinis vol 2

Viin rattalt (õnneks siiski vaaterattalt)


Taustal väidetavalt ilus ja väidetavalt sinine...


Schönbrunnis


Schönbrunni aiad. LLL ehl Leia Leeli Labürindist!


Viini loodusloomuuseumis. Vaat kui ilus seinamaal seal! Mis krõbin see seal seljataga kostis?...

Hunderwassersusservusser

Mis oli Austrias tore, oli see, et sõna "Tere" tähendaski "Tere" - täitsa uskumatu, või mis? Lähed näiteks poodi ja ütled rõõmsalt ning koduselt müüjale Tere!

Teisel päeval olime tublid ja tõusime varem. Esimese käigu võtsime ette Praterisse, mis on Viini lõbustuspark + muidu suur park. Seal on tore vanakooli ilmaratas, mis oli küll suht soolase hinnaga. Sai ratta pealt linna vaadatud, ehkki seda, et seinal on kõrghooneid seletav kaart, märkasime maha tulles J Oli erakordselt kena ilm ja läksime jalutasime natuke ka jõe ääres, jah, sellesama, väidetavalt ilusa ja sinise. Ostsime jätsi ka, Austria jätsiäri on itaallaste hõivatud, isegi müüjad rääkisid mobiiliga italiaanot. Astusime tagasi metrosse ja kihutasime Ilusa Purskkaevu lossi (Schönbrunni), mis oli kunagi keisrite suvepaleeks (eriti Maria Theresa lemmik). Lossi sisse ei raatsinud minna, sest ilm oli jätkuvalt ideaalilähedane. Kuid huvitavat tegevust jätkus ka Schönbrunni kuulsates aedades. Seal on eraldi mitmed iluaiad ja mäepealne, aga ka labürintaiad. Viimased olid piletiga, aga tasus täitsa ära, naljakas oli! Sinna olid istutatud põõsastest hekid, 3 eri labürinti. Ühes, kõige labürindimas, olid väikesed tähtkujude bareljeefid. Teises kahes olid toredad mängud, nt sai kiige abil panna purskkaevu tööle, mängida jalgadega kellamängu ja lahendada matemaatikaülesannet. Järgnevalt naasime Hofburgi ning seadsime sammud loodusloomuuseumi. Oi see oli suur J mina muidugi kadusin tasakesi jääaja ja paleontoloogia väljapanekutesse. Seal olid muidugi veel topised, esiajalugu jms teistel korrustel. Laura näitas Villendorfi Veenust ka. Paleontoloogia väljapanekus oli Eesti asju ka, Saaremaa Silurist, aga kohanimedega oli midagi valesti läinud (Karala? Widi?). Muidugi Erypterused ja kalakilde samuti (miks pagana päralt need olid Saaremaa Siluriks märgitud, ei tea). Sain endale muuseumi poest viimaks kauaotsitud paleontoloogilise seinaplakati, kahjuks küll saksa (austria?) keeles. Kuna siis oli juba kiireks läinud, asusime kiirelt viimase objetki poole teele – Hunderwasserhaus (minu meelest täiesti susser-vusserhaus J). Korralike vanakooli majade keskel korraga selline hipiasutis!
Õhtusöögi magusaks keetis Laura knödleid – umbes nagu moosiga klimp. Peale keetmist tuli neid veel suhkrupurus veeretada ehk „waltzerdada“. Tagasisõit oli hädine, köhisin 7 h, nii et üldse suu kinni ei seisnud ja ma usun, et terve bussitäis rahvast vihkas mind. Sry, folks.

Insta tegemised2

Mina Krakowis

Vabalt võiks pildi allkirjaks kirjutada ka "Mina Tartus/Tallinnas/Bergenis/Kopenhaagenis/Helsinkis/Aarhusis/some other destination"

sest sisuline vahe on ainult mikroskoobi margis - kas Olympos, Leica või MБC (selline tore vanaraud, mille eest saaks metallikokkuostus mitukänd eegut). Muidu on ventiil mikroskoobi ja arvuti vahel ikka seesama. Siia võiks lisada ka nutulaulu minu kadunud noorusest vms, sest ma mäletan küll, kui ma kunagi ühte kogumikku vaatasin ja siis seal oli üks tädikese pilt mikroskoobi taga ja siis ma mõtlesin, et Mina küll kunagi nii vaimuvaene ei ole, et paneks välja pildi endast mikroskoobiga...säh sulle kooki moosiga ja tule taevas appi!

Pildi tegi muide Anja, minu kabinetikaasleja.