mõned paraadpildid lumisest Vilniusest :)

Suurvürstlik kõrgus isiklikult :)

Peakirik ja kellatorn

Lubasime - tegime! Ehk Gediminase torn lähedalt ning päeva ajal. 

Vilnius päikesepaistes...

ja lumesudus.

külm on.

Laupäev oli bizi päev. Reedel oli kolleeg Milda mulle pajatanud ühest paljandist linn lähistel. Geoloogi süda minus lõi põksuma ning võtsin vastu otsuse seda külastada. Sain abi kaartide asjus, kuid ebaselgeks jäi, mis ajastuga on tegemist. Hommikul (mitte väga vara, vaid ikka mõistlikul laupäevahommikusel ajal) asutasin end teele. Vahepeal tekkis ka idee läbi põigata Kolme risti mäelt, mida samuti peetakse üheks Vilniuse sümboliks. Kaardi peal oli kõik ilus ja selge, looduses muidugi mitte. Nimelt läksin ma alguses üle vale jõe ja siis üle vale silla, viimaks leidsin küll õige teeotsa, kuid mitte rada mäkke. Viimaks sattusin kokku samasuguse, eksleva poolakaga Gdanskist, ühendasime jõud ning ennäe:

Iseenesest olla legend, et kunagi olla leedu paganad frantsiskaani munkasid 14 tk kinni nabinud, ristide külge sidunud ning alla-Nerist lasknud – ajaloolased seda ei kinnita. Igaljuhul mingil ajal sinna puidust ristid ehitati, 20. sajandi algul betoneeriti, nõukaajal lasti õhku ja Leedu vabanedes uuesti taastati.

Peale ristide leidmist jätkasin teekonda Puċkoriụ suunas. Kaart oli, nagu alati, rohkem imaginaarne ning olin skeemi ise tänavanimedega õnneks täiendanud. Tegin mitu õnnestunud lõiget läbi väikeste majadekogumike, kuid kiirteele jõudes olin ikkagi juba suhteliselt väsinud. Asja raskendas ka ootamatult külm ilm. Olin hommikul välja minnes arvestanud umbes sama ilmaga, mis siin viimased kaks nädalat valitsenud on: vihmane, plussmiinus 0. Hommikul ehk oligi, kuid päeva peale hakkas lund pihustama ning taevas lõi külmakuulutavalt selgeks. Kui ma siis ühtäkki avastasin, et taskus olev taskurätik on muutunud jääklombiks ning teksade sääred klõbisevad, sain aru, et asjad on halvasti! Elasin ühest bensujaamast teise, ostsin teed kosutuseks, küll oli hää. Viimaks, enamvähem allaandnuna ning tagasi linna viivat bussipeatust otsivana jõudsin kohale. 

Nojah, kui leedukad seda paljandiks nimetavad...Tegemist oli kvaternaarse, et mitte öelda hilisjääaegse moodustisega, tõenäoliselt moreenne servamoodustis vms. Ja vastavalt ilmastikuoludele muidugi ka lumega kaetud!! Allatulek nii sealt kui ka varem, Kolme risti mäelt oli pehmelt öeldes tõsine libedarada. Küsisin pisikesest kohvikust teed lähime bussipeatuseni, sest kole külm oli ikka. Teed võtsin ka. Buss sõitis muidugi nina alt ära ning polnud jälgegi mingist plaanist. Peale mõnigast väga külma ooteaega võtsin esmakordselt oma elus vastu otsuse hääletada – p****e, enam hullemaks minna ei saa. Ja paar autot hiljem korjaski üks pisut veidra väljanägemisega leedukas mu peale ning tõi Užupe kanti ära. Põikega ühest kohvikust (neljas teepaus) läbi liipasin lõpuks kodupoole. 

Kiire dush, õhturiietus ning ooperisse! Kavas oli Wagneri Valküür. Mulle Wagneri muusika väga meeldib, ei pidanud pettuma. 

Ooperimaja ise näeb välja mõnevõrra teistsugune kui meie Estonia - inimesed istuvad rõdude asemel nagu pesakastides! Lauljad olid tasemel, eriti (minu meelest) Sigmundi osatäitja. Muidugi oli tegemist suhteliselt pika etendusega – üle nelja tunni.

Pühapäeval pidin minema Trakaisse...asi vedas juba algusest vähe kiiva. Nimelt astusin vale trolli peale ning sain 0.9 liti eest Vilniuse industriaalseid äärelinnu näha. Sealt tagasijõudmiseks ning bussijaama sattumiseks kulus üle tunni. Bussijaamas aga tundsin, et tervis pole hetkel enam see (tundub, et eile sain ikka külma) ning läksin hoopis koju tagasi. Käisin ka ühest kohvikust läbi ning sõin lõunaks Leedu ühte rahvusrooga – cepelinai. Poolas oli sarnast rooga, nii külmaletis (nime ei mäleta) kui ka Silesian noodles nime all (minu meelest). Ülejäänud aja vahtisin kodus Leedu ka Poola telekat. Ehk võtan näiteks reede pärastlõuna Trakai tarvis vabaks...vaatab, kuidas töö edeneb!

silmapilke hämarduvas Vilniuses

Kesine pildike Vilniuse ühest sümbolist - Gediminase tornist. Kui mitte homme, siis hiljemalt laupäeval plaanin ka mäe otsa sõita ning lähemalt pilti teha!

Natuke minu kohast edasi, Gedimino prospektasel on väike park ja selle keskel sammas Leedu hümnile (ja selle autorile, hr Kudirkale). Siinkohal siis tooks ära ka eestikeelsed sõnad, nagu need on antud C!F!E! lauluraamatus http://www.cfe.ee/cantus-book?code=274&l=25&filter=6

Leedu, meie isamaa,

sa kangelaste maa!

Minevikust sinu pojad

ammutagu jõudu!

Käigu sinu lapsed

ainult vooruse teedel!

Töötagu sinu kasuks

ja inimeste heaks!

Päike kõrvaldagu

Leedus tumedused

ja valgus, ja tõde

juhtigu me samme!

Põlegu Leedu-armastus

me südametes.

Selle Leedu nimel

õitsegu ühtsus.

Linnavaade. Täpsemalt, Europa-center küljelt

Õhtune panoraam ühe parkimismaja rõdult

Vohh, siia ma kavatsen ka tagasi tulla nädalavahetusel!

Hurra, historitsism elab! Vilniuse arhitektuur on mõnus.

Majad "kanali" ääres.

ja see on Leedu ainumas tõsiseltvõetav kunn Mindaugas (jah, üks avantüür oli ka hiljem...). Mees oli tõsine töömurdja - püüdis ühendada balti hõime ning asutas Leedu riigi. Tema rehaks sai religioon - kuninglikkuse huvides võttis ta vastu kristluse, kuid pöördus tagasi paganlusse. Ja selle peale said meilegi hästi tuttavad Saksa ordu onud pahaseks. Aga elu lõpetas ikka väike kena reetmine... (oh neid naisi...ainult muret toovad :S)

natuke süngeid mõtteid jälle ka, vahelduseks

heitsin eile magama, aga tegin veel korra teleka ka lahti - siin näeb päris mitu kanalit ja mind huvitab leedu hääldus - näiteks y tähte ei häälda nad üldse "õ", nagu poolakad, vaid hoopis "i" jne.jne. 

On siin ka üks Poola kanal, Polonia. Seal näidati ühte dokut Poola vanamehest, kes oli Auswitchis olnud fotograaf. Tõenäoliselt holokausti-päeva järelkajad vms. Ikka päris võigas õhtune vaatamine. Mees oli segastel aegadel tahtnud Poolast varvast visata ja Ungari kanti (?) partisaniks minna, aga reedeti ühes Ukraina külas ning anti sakslastele. Viidi ta siis Krakowist läbi ja laagrisse järele mõtlema, sest ta polnud nõus Saksa armeesse astuma. Kuna ma nägin filmi poole pealt, siis ma ei tea, kuidas juhtus nii, et ta vangist fotograafiks sai. Vana igaljuhul kõpsis pilte vangidest, pildid pandi toimikusse ja vangid - teadagi kuhu. Või SS-meestest, kes siis koju peredele paraadfotosid saatsid. Või dr Mengele eksperimentidest ja huvitavamatest meditsiinilistest nähtustest. Näiteks ühel poolakal oli tervel seljal pilkupüüdev tätoveering, sellest tehti pilt. Pärast tema sõber, kes laipu ahju ajas, rullis nahatüki lahti ja näitas tätoveeringut fotovanale - doktor oli tal käsenud peale gaasitamist tore pilt "kaasa võtta". Eksperimendid naistel ja lastel... Üks venelaste vihkaja, kes piinas vene vange lõbu pärast surnuks eriti koledatel viisidel...millised detailid. Aga laagri lõpupäevil, kui anti käsk kõik pildid ja negatiivid põletada, tema hoopis peitis need ära ning andis pärast liitlastele üle.

Mulle meeldib ajalugu. Mõrult meeldib. Ma tunnustan täielikult Goethe ütlust: ajalugu õpetab meile, et inimesed ei õpi ajaloost. Mis inimesed need pidid tollal küll olema, kes selliseid võikaid tegusid korraldasid? Inimesed. Nagu meie. Mina. Sina. Nemad. Meie. See sama ilgus on olemas igas inimeses, mida ilmekalt demonstreerib kuulus katse "vangide", "valvurite" ja "elektrilöökidega karistamisega". Miks peab midagi sellist olema inimloomuse osa? Ootab vaid võimalust välja pääseda. 

Hiljuti oli mõttevahetus selle üle, kas Auswitch peaks jääma muuseumiks või on ta oma funktsiooni viimaste elus tunnistajatega kaotanud ning peab jääma looduse hooleks. Raske küsimus...mina ei oskakski vastata... aga las ta parem jääb. Et oleks koht, kus võiks vähemalt mõtiskleda tõpralikkuse üle Jumala näo järgi loodud inimese hinges. 

Teemaga haakub omal moel ka tänane Postimehe nupuke sellest, et Vene ülemkohus keeldus edasi arutamast Katõni asja. Mõned aastad tagasi olevat ka Vene prokuratuur asja uurinud, kuid jõudnud järeldusele, et tegemist polnud ei sõja- ega inimsusevastaste kuritegudega. Huvi pärast...aga millega siis tegu oli?? 

pildikesi vilnost

Konstitucijos prospektas'e kõrghooned - Tallinnal on veel arenguruumi!

Leedu seim (Seimas)...

...ja tema sissevisatud aknad.

Gedimino prospektas öösel

ja tegelikult lisaks siia ka lingi ühele videole: selgus, et Jää-ääre "Leedu tüdruk" on ka juutuubis olemas http://www.youtube.com/watch?v=FVecYaEPwAQ

ja siis veel üks ääremärkus mässamise kohta: räägivad, et veebruari esimesele nädalale on plaanitud veel üks, umbes 20 000 osavõtjaga üritus. Ei tea, kas peaks seda rahvapidu alkoholi ja tulistamisega  ka ise kaema minema?...

elujärg ja mõtted vilnos

nüüd ma olen siin nädalakese töörutiinis tiksunud...akadeemia-insta-maxima-akadeemia on minu marsruut. Ilm on tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline. No eks ma üht-teist olen ikka jõudnud vaadata ja tähele panna.

Näiteks reede õhtu (party-party) käisin muusikaklubis Brodvejus, kus esines ka bänd. Minu meelehärmiks ei laulnud nad aga leedu keeles, vaid pigem sellist inglisekeelset "sülti". Proovisin ära Leedu ühe rahvusroa - Bulviniai blynai, mis on põhimõtteliselt kartulipannkoogid, erineva sisuga nagu hakkliha, sibul, seened vms. Kõlbab süüa küll. Kui ma kunagi ei saanud aru proua Milkeviciene tähelepanekust, et Leedus on kõik toidud nii rasvased, siis nädal aega siin olnuna saan juba pihta küll. Absoluutselt kõige madalama rasvasisaldusega hapukoor, näiteks, on 12%. Samas kõige kõrgem on 40%!! Blynai ja muidu pihvid, kotletid või muu kraam tilguvad rasvast. Poodides on karjuvas koguses kreemikooke. Kui kunagi Sigitase doktorijoodud olid, sai ka seda imelikku tornikujulist "puukooki" mekitud - küllap toon ka kaasa mõne, kingituseks. 

Eile, pühapäeval käisin linna peal. Eelloona võib mainida, et siin jubedasti sajab ja rõhkkond on madal ning rõhub. Saapad aga hakkasid sõela mängima ja tunne oli, et vahet pole, kas käies üldse saapad jalas on või laseb sokis ringi. No ema mul siis õpetas, et mine ja osta uued saapad! Siin on praegu päris OK allahindlused samuti. Küll ma siis kammisin poode küll ja veel. Hakkasin lõpuks tundma end tõelise ugri hiidnaisena, sest jalanumbrit üle 39 (OK, OK, mõned möönduslikd paarid 40 on ka) ei tunnistata. Kui ma siis käisin poest poodi ja number 41-42 palusin, vaadati kõõrdis silmadega, et mis mõttes?! Mõned "friigituhvlid" siiski olid olemas, eraldi suure punase sildi all 42. Ausalt, tekkis juba tunne, et ostaks meestesaapad...siis leidsin ühest "viimaste paaride" nurgast viimaks saapakesed, mis enamvähem sobisid. Numbriks oli 42, oleks vabalt võinud ka 43 olla :D :D et ikka villane sokk ka sisse mahuks. Ostuhoos hankisin ka teksad, muidu normaalsed, aga taga, pee peal on selline läikivate kividega firmasildilätakas. 

Ostlemise kõrval sattusin ka muuseumi ehk täpsemalt Radziwilli majja. Siit hargneb omakorda mitu küsimust lahti - kus lõppeb Poola ja algab Leedu kultuurilugu? Oma taskuteatmikust loen, et poolakaid elab tänapäeval Leedus 6,7 %. Samas on ajalootundidest meeles Rzeczpospolita. Samuti Poolas kuuldud õhkamised, et küll Poola oli kunagi vinge impeerium (no ega ajaloolisi kaarte vaadates ei vaidlegi vastu) ning et kas ma ikka tean, et Vilnius oli kunagi Poola linn, nimega Vilno? Esimese iseseisvusaja jooksul pidi parlament ja president kolima Kaunasesse, sest poolakad laiasid Vilniuse, vabandust, Vilno peal ringi. Teisest küljest, kes on Poola suurima rahatähe peal? Leedu vürst, üks Jagiello-kuningatest. Igaljuhul oli minu jaoks üllatus, et Radziwillid olid tegelikult leedukad. Või mis veel põnevam, ka Adam Mickiewiczi (ehk siis kohalikult,  Adomas Bernardas Mickevičius) kohta räägitakse, et ta olla tegelikult leedukas olnud! Meie mõistes näiteks selguks, et tegelikult Lydia Koidula oli täisverd venelane...

Ent tagasi Radvilo-Radziwilli musueumi juurde! Ootasin kunstimuuseumi, kuid sattusin hoopis kaunis morbiidsele väljapanekule - jahistseenid, jahiteemalised natüürmordid ning trofeede kollektsioonid! Ehk olen ma veidrik, kuid minu jaoks on veidi õõvastav vaadata tubade viisi metskitsede ning põtrade koljusid koos sarvedega...või seinast väljaturritavat metssea/piisonipead...hundinahk koos täistopitud peaga põrandal...Pildi peal on mööbel, millele mina eelistaks iga kell IKEAt. Kui loom tapab reeglina, et süüa või territoorium/muu hüve kindlustada, siis inimene...jah? Mida ta teeb? Ja miks veel nii julmalt? Ka oma liigikaaslast, rääkimata teistest? Ning riputab pea kah veel seinale, et sõprade ees kelkida... lugupeetud jahimees! Aga mis siis, kui mõni sarimõrvar kah ohvrite pead täis topiks ja seinale paneks? Või teeks inimkontidest kaunistustega kohvilaua? Oleks tore?!