elujärg ja mõtted vilnos

nüüd ma olen siin nädalakese töörutiinis tiksunud...akadeemia-insta-maxima-akadeemia on minu marsruut. Ilm on tahmakarvaline, rahvas rauaroosteline. No eks ma üht-teist olen ikka jõudnud vaadata ja tähele panna.

Näiteks reede õhtu (party-party) käisin muusikaklubis Brodvejus, kus esines ka bänd. Minu meelehärmiks ei laulnud nad aga leedu keeles, vaid pigem sellist inglisekeelset "sülti". Proovisin ära Leedu ühe rahvusroa - Bulviniai blynai, mis on põhimõtteliselt kartulipannkoogid, erineva sisuga nagu hakkliha, sibul, seened vms. Kõlbab süüa küll. Kui ma kunagi ei saanud aru proua Milkeviciene tähelepanekust, et Leedus on kõik toidud nii rasvased, siis nädal aega siin olnuna saan juba pihta küll. Absoluutselt kõige madalama rasvasisaldusega hapukoor, näiteks, on 12%. Samas kõige kõrgem on 40%!! Blynai ja muidu pihvid, kotletid või muu kraam tilguvad rasvast. Poodides on karjuvas koguses kreemikooke. Kui kunagi Sigitase doktorijoodud olid, sai ka seda imelikku tornikujulist "puukooki" mekitud - küllap toon ka kaasa mõne, kingituseks. 

Eile, pühapäeval käisin linna peal. Eelloona võib mainida, et siin jubedasti sajab ja rõhkkond on madal ning rõhub. Saapad aga hakkasid sõela mängima ja tunne oli, et vahet pole, kas käies üldse saapad jalas on või laseb sokis ringi. No ema mul siis õpetas, et mine ja osta uued saapad! Siin on praegu päris OK allahindlused samuti. Küll ma siis kammisin poode küll ja veel. Hakkasin lõpuks tundma end tõelise ugri hiidnaisena, sest jalanumbrit üle 39 (OK, OK, mõned möönduslikd paarid 40 on ka) ei tunnistata. Kui ma siis käisin poest poodi ja number 41-42 palusin, vaadati kõõrdis silmadega, et mis mõttes?! Mõned "friigituhvlid" siiski olid olemas, eraldi suure punase sildi all 42. Ausalt, tekkis juba tunne, et ostaks meestesaapad...siis leidsin ühest "viimaste paaride" nurgast viimaks saapakesed, mis enamvähem sobisid. Numbriks oli 42, oleks vabalt võinud ka 43 olla :D :D et ikka villane sokk ka sisse mahuks. Ostuhoos hankisin ka teksad, muidu normaalsed, aga taga, pee peal on selline läikivate kividega firmasildilätakas. 

Ostlemise kõrval sattusin ka muuseumi ehk täpsemalt Radziwilli majja. Siit hargneb omakorda mitu küsimust lahti - kus lõppeb Poola ja algab Leedu kultuurilugu? Oma taskuteatmikust loen, et poolakaid elab tänapäeval Leedus 6,7 %. Samas on ajalootundidest meeles Rzeczpospolita. Samuti Poolas kuuldud õhkamised, et küll Poola oli kunagi vinge impeerium (no ega ajaloolisi kaarte vaadates ei vaidlegi vastu) ning et kas ma ikka tean, et Vilnius oli kunagi Poola linn, nimega Vilno? Esimese iseseisvusaja jooksul pidi parlament ja president kolima Kaunasesse, sest poolakad laiasid Vilniuse, vabandust, Vilno peal ringi. Teisest küljest, kes on Poola suurima rahatähe peal? Leedu vürst, üks Jagiello-kuningatest. Igaljuhul oli minu jaoks üllatus, et Radziwillid olid tegelikult leedukad. Või mis veel põnevam, ka Adam Mickiewiczi (ehk siis kohalikult,  Adomas Bernardas Mickevičius) kohta räägitakse, et ta olla tegelikult leedukas olnud! Meie mõistes näiteks selguks, et tegelikult Lydia Koidula oli täisverd venelane...

Ent tagasi Radvilo-Radziwilli musueumi juurde! Ootasin kunstimuuseumi, kuid sattusin hoopis kaunis morbiidsele väljapanekule - jahistseenid, jahiteemalised natüürmordid ning trofeede kollektsioonid! Ehk olen ma veidrik, kuid minu jaoks on veidi õõvastav vaadata tubade viisi metskitsede ning põtrade koljusid koos sarvedega...või seinast väljaturritavat metssea/piisonipead...hundinahk koos täistopitud peaga põrandal...Pildi peal on mööbel, millele mina eelistaks iga kell IKEAt. Kui loom tapab reeglina, et süüa või territoorium/muu hüve kindlustada, siis inimene...jah? Mida ta teeb? Ja miks veel nii julmalt? Ka oma liigikaaslast, rääkimata teistest? Ning riputab pea kah veel seinale, et sõprade ees kelkida... lugupeetud jahimees! Aga mis siis, kui mõni sarimõrvar kah ohvrite pead täis topiks ja seinale paneks? Või teeks inimkontidest kaunistustega kohvilaua? Oleks tore?! 

Minu esimene päev Leedus

- bussijaamas on sama vastikud kerjused, kui Eestiski. Kui ma keeldusin "bussipileti jaoks raha andmast", väites, et sularaha pole (mis oli täiesti tõsi), siis nimetas mind fucking liar'iks. No ega ma selle peale ka raha ei anna! Suhtumist peab parandama!

- öömaja on kõigiti tore, Leedu Teaduste Akadeemia hoovis asuvas külaliste korteris. Mis asub Vilniuse peaväljaku vastas peatänava ääres. Vannituba on suur. Magamistuba on väike. Köök on külm. Keetsin täna õhtul pelmeene ja vahtisin aknast Akadeemia peasaali kroonlühtreid. 

- instituut on OK.

- maxima xxx on suuuuuuuur. Küll sääl oli kaupa igasugust! Toitu ja jooki sellistki, mida siin pole silm näinud. Kusjuures, hinnad väga olematud polegi. Näiteks raudonuju apelsinu sulciu gerimas 4.48 litti; kakavinis pyragas 2.99 litti; sausi pusryciai su vaisiais 6.29 litti. Korrutada 4,5-ga!

- käisin ka lausa 2 korda väljas söömas. Esimene kord hommikul - astusin sisse ja palusin süüa. Sellistel hetkedel olen ma väga rahul, et oma vene keelt värskendasin - inka pole eriti pop. Õnneks oskan vähemalt elementaarseid asju ajada. Igaljuhul, pakuti kapsasuppi - kapusta s farshom. Kapusta oli, aga farsh njeetu. Supiks oli rasvane vedelik riivitud kapsaga. Päeva peale  tellisin teisest kohast plohvi (leedu keeles, selgus, on plovas). See käras paremini süüa. 

Rännak läbi hepatiidise, gripise ja mässava Baltikumi: Läti

 Läti - minu jaoks on see vastuoluline riik. Tegelikult ta meeldib mulle ning seni olen ma kokku puutunud vaid positiivsete tegelaskujudega. Lisaks on mul suht kurb meel nende *****-lennanud majanduse pärast ning selle pärast ka, et neil on ikka jube palju vene immigrante sees. Ja olematu maksusüsteemi pärast. Ja Riia tibide maitsetuse pärast. Ja muidugi selle pärast ka, et Läti teadus on koledasti alarahastatud ning see lausa kisendab silma. Paar talve tagasi käisin siin ülikoolis ning olin päris kohkunud. Läti geoloogia on eriti tagasihoidlik nähtus ning lahutamatu geograafiast (what a shame...)!! muidugi on siin kalade sõber Ervins ja lillede sõber Laima ja mõned veel, aga... :(:(

Aga mulle meeldib Riia linn! Ja põlise Talna-tüdrukuna on lausa reeturlik üles tunnistada, et lätlastel on kenam pealinn, kui meil. 

Kena pühapäevase talveilma puhul päris paljud uisutavad või püüavad jäält kala. Silma (ja kõrva) hakkas ka Läti päästeteenistuse auto, mis vedas järel kummiparve - küllap keegi ettevaatamatu oli läbi vajunud. Selles suhtes jälle lätlased etemad. Eesti pinnaltpääste on pigem ise uppumas. Niiet, kodanikud, kui te plaanite Eestis uppuda, siis see suure tõenäosusega ka õnnestub!

http://www.youtube.com/watch?v=adZoTF2exVI (Läti disko...tõsi mis tõsi, aga ikkagi piinlik lauluke)

pildikesi tööelust

tjah, töö on selline, et glämmi on vähevõitu...aga samas, mulle meeldib.

minu uued pillid: Nikoni binoku ja pisike zeiss. 

nii sünnib Teadus!

kajab kultuurat

Neljapäevaõhtune kultuurne (?) meelelahutus toimus Alu mõisas, oli pidu, sai natuke nalja ja laulu ja teatrit ka. Lõõtsamees oli väga lahe ning tõmbas järjest vanu häid laule (Täna me liigume, Silveri laul, Ivani palve jne jne). Tehti ka impro-tubateatrit, viktoriini ja muid kohustuslikke, eht eestipärase süldipeo komponente. 

Reede õhtul sattusin suht ootamatu kutse peale Kaarli kirikusse, kus kuulasime TTÜ akadeemilise meeskoori jõululaulude kava. Kena ja klassikaline, Evelin pärast porises, et igavavõitu. Minu meelest polnud viga, poisid silmailuks pealegi ;)

No laupäeval käisin ühel isevärki üritusel - nägin kooli seina peal kuulutust, et üks joogasuund lõbustab tasuta rahvast Nõmmel. Läksin siis ka vaatama. Olid täitsa ehtsad venelased, Piiterist. Laulsid, tantsisid, mängisid trummi ning palusid ka publikul (ma usun, et meid oli alla 10 inimese) meditatsiooniharjutusi kaasa teha. Nagu joogasuunad ikka, lubab ka seesinane (http://www.sahadzajooga.ee/) viia oma varjatud võimete tunnetamiseni ning harmooniani. Oh küll oleks lahe, kui laulu ja võimlemisega sellist asja saavutada saaks! Siin Eestis ka rakuke tegutsemas. Ma siis seal enadmisi mõtlesin, et Venemaa on ikka tõesti suur ja lai: küll jätkub ikka erinevaid suundi ja suunakesi inimeste jaoks. On ju näiteks Siberimail see pühamehe liikumine (Vissarion?)... No meil Eestis tõuseb meelde vaid ehk "nõid Hannese" kambake, keda ma juhtumisi telekast nägema juhtusin mingis saates (istusid mingis väikeses korteris ja olesklesid sääl). 

Pühapäeval, jällegi suht ootamatu kutse peale, käisin Annely Peebo kontserdil Jaani kirikus. Meistreid on hää kuulata, ehkki näha teda ei saanud - sammas jäi otse vahele. Olen enamasti jõulukontsertidesse suhtunud pigem eemalehoidvalt, seega sel aastal on tõsine rekord juba sündinud - kaks jõulukontserdikülastust päevase vahega. Mind teeb veidi kõhklevaks asjaolu, et korraga kandub kirikusse kokku hulk inimesi, kes kristlusest suurt midagi pea ega tea, kuid et on jõulud, tuleb ikka korra käia Peebot või keda iganes kuulamas, siis saab ikka tuttavatele poetada ning kultuurset inimest kujutada. Või vähemalt nii mulle näib. Kui tavaliselt on pühapäeviti kirikutes lausa luikav tühjus, siis kust tulevad need hardad massid kuulsuste kontsertideks välja? Eriti piinlik hetk on minu meelest sellistel üritustel koguduse pastori palve ülesvõtt. Miks, mis mõtetega peaksid mitteusklikud inimesed tänama Jumalat (keda pole olmas) osutatud (mil moel ja millal) armu (mis mõttes armu??) eest. Samas, teisalt on küsitluste järgi Eestis küll palju ateiste, aga ka päris palju persoone, kes peavad end kristlasteks, ent kirikus regulaarselt ei käi (kelle kilda ma ka ennast viimasel poolel aastal loen, mõningase religioosse kriisi pärast, mille põhjuseid ma siinkohal lahkama ei hakkaks). Olla isegi neid, kes peavad end kristlasteks, kuna nt nende vanaema olevat neid lapsena kirikusse viinud vms. Kas nende inimeste jaoks omad palve suuremat tähendust, kui veendunud ateistile? Ateismist veel niipalju, et ateist pole mitte inimene, kes usu, vaid inimene, kes usub, et Jumalat ei ole olemas :) Ja siis kirjutavad Delfisse soppa (imho), nagu üks end Eesti kirjanikuks pidav persoon. 

Aga tagasi kontserdi juurde: Peebo laulis kenasti, hoolimata kimbutavast bronhiidist ning ka Revalia oli täitsa asjalik. Kava oli nn. klassika-pop (ehk siis Bach, Bruckner, Schubert, Adam jt). Ääremärkus: inimesed ikka plaksutavad kirikus usinasti. Aga samas, on ka olulisemaid asju, mille kallal siinamail töötada, kui selline "tähenärimine". Näiteks elementaarne liikluskultuur. Või tuleohutus. Või kondoomi kasutamine. Kui põhilised ohutusreeglid saavad omaseks, ehk jõuab siis järg kunagi ka etiketini. 

kadri 30 - juhhuu

Keskel on lumememm!

Sünnipäevalapsuke rokib

Näm-näm

seminari vahepeal toimus ka meil juublari vastuvõtt. Üüritud oli väike saunake ning pandud väikeõde cateringi ametisse. Tellisime kingituseks kambakesi juubilari sarzhi, täitsa kena ja südamlik tuli! Õhtul sai küllaga nii süüa-juua kui nalja ja naeru. Muidugi ohtrasti laulda, kitarri ja karmoskamängu, mõtteheitusi inimlikel teemadel ning ka sauna. Mina olin nõrguke, ei kandnud üle 75 kraadi, aga järgmine seltskond kärsas 100 kraadi peal oma seljanaha maha :D Sauna ees oli ka jõgi purdega, mis minust jäi puutumata (nohu-nohu-nohu). Kamin ajas veidi suitsu sisse ka, mistõttu järgmisel hommikul seminarile naastes levitasime kerget lõkkehõngu. 

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...

tuba-kaka-ubandus ja kommentaare viikingiaegsete liharaiumiskommete kohta

ehk teisisõnu, toimus igaaastane interseminar. Seda korda siis Võrumaal, nagu ikka, kaks päeva. Ja nagu iga kord, pidin ka mina seekord taas püünele ronima ja seletama hakkama, mis ja kes. Minu ettekanne pidi olema esimene, aga kuna me jäime hiljaks, siis lükkusin sujuvalt nr 2-ks. Kohapeal polnud paraku ka pointerit, mistõttu enne minu ettekannet annetati mulle lahkesti aseaineks üks kasutatud kohvilusikas ja suur must ahjuroop, millega osutamist vajavatel hetkedel veheldes ma oma lugulaulu ette kandsingi. 

Põhiline tõmbenumber oli sel aastal muidugi Salme laeva teema (salmepaat.blogspot.com). Küll räägiti paari ümbritsenud setteist, ränivetikaist, luudest, loomaluudest, täringutest jms. Tõusis tõeline diskussioon, et mis täpselt selle laevaga siis juhtus! Kas oli tegemist matusega või laevahukuga? Argumente oli nii ühelt kui teiselt poolt, kuid kahjuks ei tulnud välja ühtegi ammendavat versiooni. Miks ikkagi lebas rannas laev seitsme täisjõus pika mehega? Nad olid varustatud loomakehadega (toiduks) ning mängunuppude, täringute, kammide, relvade jms. Arheoloogid kahtlustavad pigem matust. Kui mina laseks oma fantaasia lendu, siis mina arvaks, et mehed oli ehk reisil ja merel tabas neid mingi õnnetus. Laev laipadega kandus randa ning kohalikud varastasid kõik, mis väärtuslik, ära. Matta aga ei viitsitud, ehk paar labidatäit liiva kõrvalolevast rannavallist ning ülejäänu täitis järgmine torm. 

Järgmisel päeval oli rahvas muidugi (muig) suht tasane. Osad optimistid läksid peale seminari lõppu Võhandule kummiparvega parvetama, aga minu nohu tase keelas mind säherdusest üritusest osa võtta.