maipühad, maipühad

esimest korda Tartus volbril käisin ma 2001. aasta kevadel. Mäletan, et olin rongkäigus üsna elevil, kuid vil! Pappel ütles stoiliselt, et see läheb aastatega üle. Muidugi oli väga lõbus, Neobaltia majas oli pidu ja Toomemäel varemetes palju narkomaane. Hiljem läksin Filosoofi tänava "kommuuni" magama ja kallid Tartu kaasvõitlejad laulsid ennastunustavalt unelaule, niiet magamisest ei tulnud mitte hallimatki välja. Nüüd olen mina juba mõnda aega vil! ning pole viimased aastad viitsinudki Tartusse volberdama minna. Küll olen olnud võõrail mail, seekord magasin õndsa und oma kodus. Vaat mis see vanadus ikka teeb :O 

Peale mõttetalguid siirdusime Muhu suunal. Olin ise hirmus higine, sest pidin esimest korda praamile sõitma! Sõbrad-tuttavad elasid kaasa ja kinnitasid, et on ikka jube tegevus küll. Pikema sõidu harjutamiseks sai tehtud ka eksprompt-külaskäik Kairile ning tema vara tagastatud :) sõitsime siis Virtsu poole ning õnneks saime kohe praamile, mis oli veelkord õnneks suhteliselt tühi. Niisiis ei pidanudki tagurdama järsust estakaadist, vaid sain inimlikult allkorrusel seina äärde parkida. Panin käigu ka sisse ja kässari peale, ehkki ülevaatuse alusel meie auto kässar eriti tugeva pidamisega pole. Küll aga unustas endal käsipiduri pääle tõmmata meie ees seisnud maastur, kes siis sõidu ajal lahkelt konksuga meie esinumbrimärgi (ja vähesel määral ka esipõrkeraua) mõlki sõitis. Samas oli viisakas mees, tuli ise vabandama ning andis natuke valuraha ka. Nüüd tuleb vaid välja mõtelda, kuidas sumbrimärk jälle sirgeks saada! 

mõttetalgud

juba ammu olin ma otsustanud, et tahan minna Minu Eesti mõttetalgutele. Ikka eesti põlve uueks looma, oma rahval õnne tooma. Võtsin kimbukese lähemat rahvast kokku - kästi ju kolmekaupa tulla, nagu nõukaaegsed troikad - ning panime plaani maha. Valisime endale ühe koja välja, mis suhteliselt käidavas kohas asuks. Alles peale enda registreerimist hakkasime vaatama, et toimumispaigaks on Eesti puuetega inimeste koda...

Igaljuhul läksime kohale, kes suurema, kes vähema skepsisega. Tundus, et maja ka mingil määral mõjutas kokkutulnud rahvast, üsna mitmed olid vaegliikujad. Rahvast oli noort ja vana, kummalist ja veel kummalisemat - nii neli-viiskümmend inimest. Meie talgujuht oli kena naisterahvas, kes viis asja edukalt läbi, ehk ainult veidi lasteaiakasvatajalikult. Üritus algas Tommi kõnega, mis minu meelest oli liiga pessimistlik. No et Eesti Nokiat pole tegelikult olemas jne. Siis hakati teemasid esitama. Täiesti ettekavatsematult tõstatasin ka ise teema ning sain spontaanselt teemajuhiks! Olin ise ka täitsa üllatunud. Evelin tegi samamoodi. Ehhh, Evelini teema osutus populaarsemaks :) Üritus ise kestis 10 - 15, kusjuures minu jaoks järjepidevalt ja intensiivselt. Isegi lõuna aeg ei tulnud meelde! Olime enne end varustanud pirukate ja muu kraamiga, et nälga peletada. Majas panime oma söögikraami kilekotiga köögi nurka ning oleks äärepealt lahkudes maha unustanud. Hiljem, kui ma koti lahti harutasin, leidsin sealt seest meie kraami + võõra ümmarguse leivapätsi! Tundub, et mõtlemine on siiski tegevus, mis toob leiva lauale :D

Selline oli minu (meie) teema tulemus:

Minu jaoks on antud teema üsnagi huvitav. Nimelt kuulun ma ise päris mitmesse vabatahtlikku organisatsiooni ning meid võiks olla tunduvalt rohkem. Teeme ära'd ise põhinevad ju ka vabatahtlikkusel, kuid on rohkem nagu kampaaniad, kuid vabatahtlikku tööd (edaspidi VT) peaks siiski tegema järjepidevamalt. Meie mõtlemisest said paberile sellised ideed:

- tuleb ise otsida võimalusi VT-s osalemiseks

- tuleb neid võimalusi tutvustada oma pere- ja sõpraderingis, tööl jm.

- peab ka ise oma tuttavaid VT-sid tunnustama ja julgustama

- meie vestluses tõusis pidevalt mure poisslaste pärast. Koolis nad ei käi, ei õpi, lähevad pätiks ja siis peavad maksumaksjad neid oma raha eest kinnimajas ülal pidama. Peaks kooli läkitama rohkem meessoost isikuid, kes nendega tegeleks. Näiteks võiksis mehed, ka hetkel töötud, tegeleda probleemsete poisslastega. Või pädevad pidama koolides tunde. 

- põhimõtteliselt on olemas lehekülg www.heategu.ee, aga paljud sellest teavad? kas kõik VT-organisatsioonid on end sinna riputanud? Rohkem teavet!

- rohkem positiivset reklaami. On küll olemas juba Aasta vabatahtliku üritused, kuid võiks olla rohkem persoonilugusid nt maakonnalehtedes. Üks asi, mis inimesi tihti liikvele suudab saada, on edevus.

- mõelda välja mingeid muid vabatahlikke motiveerivaid või tunnustavaid märke. Kunagi olevat olnud kampaania-kleepekas "Olen eeskujulik liikleja" või midagi taolist, võiks olla ka märk "Olen hea kodanik" vms. Mingeid muid otseseid soodustusi ei suutnudki välja pakkuda...

Ühiskondlikus plaanis

- peaks VT võrdustama töökogemusega, mitte toppima seda hobide rubriigi alla

- mõistlikkuse piires peaks lastel hakkama harjutama töökogemust. Sõnastatud sai see ÜKT-na ehk ühiskondliku töö kogemusena. Nõuka-ajal oli vist taoline asi olemas, pidi kooli peenraid rohima ja moosi jaoks marju korjama. Praegu võiks olla valikuteks näiteks kodutute loomade varjupaigad, kooli ümbruskonna pargid, hooldekodud vms. Ehk jääb siis lastel vähem aega rumalusteks ning tekib teadlikkus ning empaatia nõrgemate suhtes? 

- mujal maailmas on sõjaväekohustusele populaarne alternatiiv tsiviilteenistus. Eestis on see pigem religioossetel põhjustel tingitud harv erand. See võiks olla populaarsem ning soovitatav ka nendele, kes seni nt tervislikel põhjustel sõjaväkke ei pääsenud. Teenistus peaks arendama meeskonnatööoskusi, distsipliini ja kõike säärast, mis ka hilisemas karjääris võiks kasulikud olla. 

- meie sotsiaaltöövaldkonnaga kursis olev liige soovitas kindlasti lisada ka prosotsiaalsete väärtuste propageerimine ühiskonnas. Olen nõus!!

- omavalitsusel võiks olla raha VT propageerimiseks ning motiveerimiseks, vähemalt mingis ulatuses. Las nad siis ka kuulutavad ühtteist välja, loovad projekte, koordineerivad. Toimivaks näiteks võiks olla kevadises koristustalgud siin-seal Eestimaal.

- võiks kohe terve kollektiivi kaasa võtta ja aegajalt midagi head ja vabatahlikku ise ära teha!

- viimane punkt on enam provokatiivse mõttega: töönädal peaks lühem olema, et inimestel jaguks jaksu ka VT-ga tegeleda. Samas, kuidas saaks kontrollida, kas ülejääv aeg tõesti kulub VT-ks või millekski muuks? Vestluskaaslatel tekkis ka äge arutelu selle üle, et peaks riigiasutustes lõpetama "tagumikutunnid" ning peale konkreetse töö lõpetamist suunama kasulikumale lõigule. 

Muid noppeid:

- suguvõsaga võiks ikka üheskoos kartuleid panna/võtta. See on ka suhtlemise poolest hää.

Audi iluvõre. Auto sisepolster. Kolm rehvi. Suur roostes vedru. Kus me oleme? Ei ole autotöökojas! Vaid hoopis Põhja-Eesti supelrannas. Käisin eile õhtul õli/masuudireostust koristamas. Pilt oli nukker, ent mitte lootusetu. Musti kleepuvaid plönne oli vähe, küll aga oli osa liiva ja madalat vett kaetud vikerkaarevärvilise kihiga... meele palju mustemaks tegid aga inimaffid. :@ :@ šašlõkk majoneesikastmes. krabipulgad. akrüülhermeetik. päikeseprillid. nukuvankri raam. tekiilapudel. veel kümnete kaupa plast- ja klaaspudeleid. Klaasikilde. ca ruutmeeter tõrvapappi. ja mida kõike veel ei leia kevadisel rannalt panga alt. Vuihhh. On's raske enda järel natukenegi kasida?

Leia 27 erinevust!

sorisin üks päev oma kotis ringi ja leidsin sealt mõningaid kultuuri-pileteid...võiks neist ka paar sõna kirjutada.

- Tristan und Isolde, kesse muu kui Wagner :) kutsusin ema ka kaasa, ta ju selline musa-inimene. Wagner mulle väga meeldib; ma tunnen palju rohkem lähedust nende veidi raskepäraste ja isemeelsete tegelaskujudega tema lugudes kui itaalia kuulsate ooperite silmipimestavate habraste kaunitaridega. Muusika oli suurepärane, aga lavakujundus ja kostüümid - jube. Lavakujunduses mängisid peamist rolli kaks ratastel haigevoodit. Primadonna oli sakslanna, kogukas keha musta kleiti mässitud. Ning Tristan, romantilise rüütli võrdkuju, trubaduuride trubaduur, kandis halli kootud kampsikut ning musti retuuse (ema arvas, et vormist väljas viigipüksid)!! 

- Koidula veri. No mida iganes...jant kultuuriloolise kuju kallal. Pages noorena Peterburi, oli keiser Saša armuke ning sünnitas Juhan Liivi. Lisaks veel rusuv lõpp, operatsioon ning videofilm ümbermatmisest. Põnevam oli publikut vaadata, mille hulka kuulus nt Allar Jõks, presidendiproua ning minu kunagine klassiõde. 

- kaitseväe orkestri kevadkontsert. Päris huvitav kava! Noor trompetist oli kompu :P :P ainult et Veneetsia karnevalis, loos, kus solist saab näidata oma näpu- ja huuleosavust, puhus orkester tast julmalt üle. Üldiselt ma KV orkestri kontsertidesse suhtun kerge murelikkusega, kuid seekord vaid ühel juhul, kus kujutati muusikalist pilti merelainest, lõi heli põskkoobastest läbi :) Lauljad, vaesed, langesid täiesti helitehnika ohvriks. 

Õigupoolest tahaks ma natuke elu peale kaevata.
Kõigepealt läksime me Tiiuga (tööajast :P) poodi - muidugi asja pärast - ja kohtasime seal ka vanemat naisterahvast, kes meid ühe tuntud uuringufirma uuringule kutsus. Küsis veel, et kas me oleme ikka mõlemad alla neljakümne. Tiiu tunnistas, et pole, mina tegin enda arust lahedat nalja ja ütlesin, et napilt olen. Ma ei tea, küllap siis ootasin, et tädi ütleks, et mis nalja ma teen, aga tema võttis seda täiesti tõeseks teadmiseks :D vaat niimoodi siis hinnatakse mu välimust. No ma mäletan, et kui ma 18 olin, siis üks noormees ütles, et ega ma oluliselt üle kolmekümne küll olla ei tohiks. Vaadates enda põhikooli lõpupilte, vaatab ka vastu ca 35ne naisterahvas. Tundub, et mina ei saagi kunagi öelda, et näen oma east kümme aastat noorem välja :D :D

Kolmapäeva õhtul oli koolis mälumänguseeria ja läksin ka Vallele topist tegema. Meeles veel kunagised ajad, kui sai "karm mutt" oldud ses vallas ja pandud kinni kõikvõimalikke mälumänge, kuldvillakust osa võetud (sarja ühe noorema mängijana, olin siis 16). Aga seekord oli ikka kärusti küll. Ei tundnud ma ära banaanitaime, ei tulnud mulle meelde Marc Chagalli nimi jne.jne. Niiet vahekokkuvõtteks võib öelda, et ma olen rumal neljakümneaastane naine.

Käisin täna ühe tuntud ameti korraldataval autoeksamil. Mis seal's ikka, statistika ka ütleb, et läbisaamisprotsent esimesel korral on alla 50. Eile ma ennustasin endale 85% ebaõnnestumise tõenäosust, mis muutus täna, eksamiautosse istudes kiirelt 100-ks. Nimelt oli see minu esimene kokkupuude diiselautoga. Marsruut: Saue arkist välja ja olerexi suunas, et üle ringtee nõmme poole kimada. Minu lugu lõppes olerexi kõrval, vana-keila mnt "anna teed" märgi juures eriti kuulsusetult. Nimelt ei saanud ma kuidagi masinaga sõidetud. Võtsin hoo maha, et vaadata peatee suunda ning veendununa, et kedagi ei tule, vajutasin gaasi ja vahetasin käiku, et pöördele minna. Pumps. Auto surnd. Noo, mõtlesin, juhtub ka parimatel. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Pumps. Aiai, pahasti. Uus süüde, sidur, käik ja gaas. Ppumps. ???!!!!! Neljas kord süüde, sidur, käik ja gaas - läks liikuma ja siis eksamineerija pani ketsi. Ja oligi asi ühel pool. Siduri-tša-tša-tšast lõplikult närviaetuna ei heitnud ma nimelt pilgupoegagi peatee suunas. Aga eksamineerija oli tõesti tore säga ja selle asemel, et mind kraedpidi välja tõsta ja jalaga veel hoogu anda, minu palvel hoopis sõitis minuga ühe marsruudi läbi, kõik 45 minutit. Niisiis olen ma rumal neljakümneaastane autosõidukatastroof.

Õhtul käisin siis ka tuntud uuringufirmas ning seitsme teise kena naisterahvaga vestlesime 1,5 h poliitika-ja majandusteemadel. Väga mitmekesine rahvas oli: tõlkija, farmatseut, ettevõtja, koolitaja jne. Rääkisime Eesti majandusest, parempoolsetest parteidest, vaatasime europarlamendi reklaamiklippe. Täitsa põnev (pealegi tasustatud) kogemus oli! Rääkisin ka päris palju, niiet tõenäoliselt kvalifitseerun hetkeseisuga RUMALAKS LOBISEVAKS NELJAKÜMNEAASTASEKS AUTOSÕIDUKATASTROOFIKS. Ja seega on mul täielik õigus elu peale kaevata :(

Ida-Läti jäine disko, osa 2

olen nüüd küll juba kodus tagasi ja varem blogida ei saanud, sest nett oli jälle jooksu pannud...nüüd mõned tagasivaated.

Madona ja eriti selle võõrastemaja (Rudzons?) on tegijad - odav öömaja, tasuta wifi, mõistliku hinnaga toidud ja Rimi üle tee - soovitan soojalt! Veetsime seal kaks ööd.

Edasi suundusime Jekabpilsi ning pesitsesime Baronsi hotellis. Sellel oli mingis seos kellegi hertsog Jacobiga, hotell ning menüü olid ka temaatilised. Nende special magustoit hertsog Jekabsi maius oli apelsinikisselli ja jogurti segu pähklite ja vahukooretupsudega - suht kummaline maitsekooslus. Netti polnud, küll aga vaatasin kohalikku, Jekabpilsi rajonsi teleprogrammi. Kus muuhulgas räägiti "grips epidemijasest" mõnedes Läti väikelinnades!! Niiet tõhus lisandus a-hepatiidile :) 

Meie kolmas peatuspaik oli Režekne, hotell Kolonna - kolmest kõige ilmetum ning kallim öömaja. All asus ka restoran Rozalija, mis saab minu poolt kiita, et menüüs olid ka alkoholivabad kokteilid, näiteks Virgin Mojito. 

Tagasi tulime läbi Aluksne ja Ape. Lugupeetud kolleegid ostsid mähkmekastitäie õlut ning melnais balzamsi kokteile ventilatsiooniks :D :D Ise tõin kaasa ühe melnais balzamsi + cola kokteili ja "pähkleid" (no neid nostalgilisi küpsiseid, mis näevad välja nagu pähklid ja sees on kondentspiimast keedetud iiris). 

Läti lingvistika: 

mõned sõnad on nagu eestikeelsed: maja, muiža, maksa

mõned nagu venekeelsed: ezer

mõned nagu leedukeelsed: pils (pilies), laiks (laikas)

läti roppused: Martins keeldus vihjamast, aga seda ütles, et kurva on vananenud "meelitus"

Kui nüüd ka paar hämarat vihjet Asja kohta anda, siis võib öelda, et on lootust tõeliselt huvitavateks loodusteaduslikeks tulemusteks! Leidsime neljandal päeval sobiva objekti ning veetsime kaks päeva objektil töötades. Oma osa andsime ka lätlastele. Aga kui Siim õieti ennustas, võib olla tegemist mõnes mõttes Balti regiooni HG stratoga...pssst!!!!

Füüsiliselt on töö muidugi raske. Ja ma just mõtlen mõningase murega, et mind ootab kaks täispikka kerni külmruumis, mis ootavad pesemist, dattimist jms. Nõndaviisi näib, et lähema poole aasta jooksul taas pole eriti võimalust puhata ja mängida, tšillida ja hängida...mis saab minu France-tripist, selgub peagi. Panen ka vaikselt paika oma aastast konverentside kava...