meenutusi reich'ist: Lübeck

nädalavahetuse labori-järgselt võtsin vasti otsuse, et lähen veel kuhugi. Kuhu? Ikka Läänemere kuninganna manu, Lübeckisse! Pealegi on see Tallinna jaoks omamoodi emalinn (s.h siis Lüübeki linnaõigus ja kõiksugu õilsad ja mitte-nii-õilsad Lüübeki härrased, kes siia elama asusid: kaupmehed, lisaks tõenäoliselt terve pinu õnnekütte ja muidulontruseid).

Lübeck, ütlen kohe, on minu meelest fantastiline linn! 

Holstentor, Lübecki kuulus keskaegne värav.
Lübecki raekoda, igast keskaegset renoveeritud ninni ja nänni täis riputatud
Mariakiriku (ja jälle originaalsuspunktid) külje all istub vanapaha ise. No legendi järgi oli vennas tulnud ja näinud, et kibedasti midagi ehitatakse. Mõelnud, et ehk kõrtsi?! Löönud isegi sekka ja võtnud võimsalt ehitustöödest osa. Korraga aga selgunud, et ehitus hoopis kirikuks planeeritud. Oi, vanahalv vihastas, haaras suure kivitüki, kriipis ja küünistas ja tahtis ehitajaid visata. Need aga ütlesid, rahuna maha, vana, küllap ehitame siiasamma kõrvale ka kõrtsikese. Ja nii saigi.
Mariakirik tagantvaates. NB! Notke Surmatantsu üks originaalidest paiknes kunagi, enne pommitamist siin. Nüüd on alles ainult fotod. Kes tahab viimast (?) fragmenti näha, säädku sammud Nigulistesse.
Üks suvaline Lübecki väljak. Siin on igal teisel sammul keskaegne katedraalimõõtu kirik ja igal kolmandal maaliline vanaaegsete majadega platsike. Sorry to say, aga Tallinna vanalinn on justkui köömes köögipõrandal sellega võrreldes. 

Üks teine linnavärav...

Ja selline näiteks on täiesti normaalne Lübecki elumaja vanalinnas. Kunagi kõmasid kahurid sellest majast/linnatornist, nüüd keedetakse suppi ja surfatakse netis.
Kuulus värav öösel.
Working late, huh?...

meenutusi reich'ist: Warnemünde

Ühel kaunil õhtul peale konverentsiettekandeid läksime Warnemündesse. Reisikaaslaseks oli neiu Doreen, minu konverentsi- ja hostelikaaslane, sõbralik blondiin Konstanzist. Warnemünde on omamoodi Rostocki eelsadam ja praegune suvituspiirkond. Kui Rostock asub pigem Warnowi jõe kaldail, siis Warnemünde on täiesti Lääne (Ida)mere ääres. Veetsime seal õhtu mererannas jalutades ning sõime ka kohalikus restoranis õhtust. Minu jaoks on meri igapäevane, aga Doreen oli kabuvaimustuses. Solidaarsusest merega sõin kohalikku kalarooga - warnemünder pannfisch. Oli alles ports!!! 

Vasakul taamal on punase-valgetriibuline tuletorn
Kena väike sadamalinnake kanalite ja jahtidega
Nõnda veedavad oma suvepuhkuse sakslased! Selgus, et nad üürivad endile suvepäevaks sellise korvi mere ääres ja siis istuvad seal sees! Doreen oli muidugi hämmingus, et mina neid varem näinud polnud. Õhtul pannakse korvid kokku.
Igal pool on neil majakad...

meenutusi reich'ist: Rostock

olen küll juba nädalakene tagasi, aga mõned pildid ja kommid tiriks ikka üles - lõppude lõpuks oli see minu esimene reis Saksamaale ja mine tea, milla jälle saab. Praeguses nimekirjas teda pole - seal figureerivad Leedu, Prantsusmaa ja Norra (ja ehk ka Mehhiko). 

Ma arvan, et konverentsiüksikasju ma siinkohal lahkama ei hakkaks, võib vaid öelda, et pidasin oma ettekande maha (ning tundub, et mitte halvasti), sain kokku vanade tuttavatega ja sain ka uusi tuttavaid, harjutasin veidi praktilisi ülesandeid. Hosteli kohta (Hanse hostel) võin julgelt öelda - soovitan! Odav, kesklinnas, väga lahe pererahvas, sõbralikud külastajad (vähemalt see aeg, kui mina seal olin). 

Rostockis tehti meile, konverentsitajatele, ka giidiga tuur. Kahjuks kestis see vaid 2 nappi tunnikest. Peaatraktsioon oli Mariakiriku (milline "originaalne" nimi...) astronoomiline kell. See näitas kõikvõimalikke asju alates kellaajast tähtkujude, kuude, kuuseisude, tööjärjekorra jms.

 

Uhkuseallikaks oli ka võimas orel, selle miinuseks oli see, et päris palju inimesi (oli vist 6?) pidi seal sees pilli õhuga varustama.

Rostockis oli maaliline väike vanalinnake samuti. Pildil raekoda või õieti kunagi selle ette ehitatud sammaskäik.

Meile läks rohkem korda Rostocki ülikool, näidati peahoonet. Nii ta on, doctrina multiplex veritas una. Aasta oli siis 1419. Peahoone ehitati muidugi hiljem. Ülikool on väike (Saksa mõistes), ent väärikas. Kunagi on siit läbi käinud nii Tycho Brahe kui Max Planck, nii Albert Einstein kui Otto Stern.

conference :)

Olen tubli laps ja kuulan korralikult ettekandeid. Inimesed on ikka erinevad küll ja nende aktsendid samuti. Siin on ka mitu eestlast. Täna olid põnevad ettekanded, fossiilsetest mändvetikatest (no ikka Kriit ja sinnakanti). Homse suhtes ma nii kindel ei ole! Meie püha üritus toimub Rostocki ülikooli bioteaduste majas. Lõuna ajal käisime tudengite sööklas. Kohutavalt palju inimesi väikeses ruumis koos! Portsud on suured ja hinnad mõistlikud, ca 2 – 5 eurot lõuna. Peale ettekandeid olid ka posterid. Oma suureks rahuloluks kohtasin ka Jean Nicolas'd. Tal oli väga huvitav poster ja ta inspireeris mind tohutult. Muidugi olime mõlemad väga üllatunud, et sellisel üritusel kohtusime: c'mon, me kumbki pole ju algoloogid! Samas selgus, et tema natuke ikkagi on ja suutis vastata peaaeg enamikule küsimustele, mis mul olid tekkinud. Ja mis kõige parem, ta lubas mind määramisel aidata! Vaat sellise mehega töötasin ma kolm kuud Kopenhaagenis koos, ilma et midagi teadnud oleks! Püüan tegeleda ka tekstidega, aga töökoormus kipub jälle murdvaks kätte. Ohh, oleks juba 10. oktoober läbi. Siis ma hakkan normaalseks inimeseks (...yeah...).

Rostock Mecklenburg Vorpommern

(ja seda kõike öelda võimalikult kange keele, käheda kurgu ja rrrr-põristades, no siis peaaegu kõlbab!) Olen esimest korda elus Saksamaal.
- Fokker 50!!
Sõitsin Läti papilennukifirmaga. Kui Leeli lennujaama jõudis, olid kõik lennukid juba ära lennanud ja ainult Fokker 50 oli maha jäänud. Kui ma esimest korda seda propelleritega põkat lennuväljal nägin ja taipasin, et mul tuleb sinna sisse ronida, tegi ikka meele hellaks küll. Pole just lustiline lennata propelleritega värisevas kapslikeses Riia poole. Lennustiil ja telikust väljaturritvad kaabli/traadikimbuotsad ei lisanud eriti kindlustunnet. Õnneks Riias sai edasi lennata lennukiga (ehk siis Boeinguga). Olengi peamiselt Boeinguga lennanud, välja arvatud Islandile (siis oli mingi muu, miski macarthur vms).
- die Bahn
ehk siis Rong. Berliini Hauptbahnhof on muljetavaldav ehitis. Rostockisse-sõit oli hakitud kolmeks osaks: kõigepealt ice-ga wittenbergesse, sealt re-ga schwerinisse ja sealt siis re-ga rostockisse. Mulle ice eriti meeldis, seda enam, et reisi lõpppunktiks pidi olema Aarhus (nostalgiline ohe).
- Wittenberge stiilipidu
kuidas siis teisiti nimetada vene vanadest koosnevat seltskonda, kellele sõitsid raudteejaama vastu kaks autotäit sõjaväeriietuses isikuid. Kusjuures üks autodest oli vana Tshaika, millel Saksa lipuga lehvis võidu imaginaarse riigi (ehk Nõukogude Liidu) lipp.
- Rostock
aga sellest pikemalt hiljem! Hostelist ehk niipalju, et olen millegipärast kolmeses toas, ehkki üksi. Nett elab all köögis mammutiaegses PC-s. Misasi on WiFi????

Kõik-kõik on uus

septembrikuus - teadagi! Uus kool, uus töökoht, uus elamine. Esimesed kolimisraskused on juba seljataga. Sain oma suvetööga ka reedel ühele poole ning võin nüüd tões-ja-vaimus keskenduda oma uuele juhipositsioonile ;) järgmine nädal tõotavad tulla välitööd, mis peaksid viimaks ometi lahendama ühe mul pikemaks ajaks ripakile jäänud asja. Vaatame, Clarki ja Pattersoni ja Scotti ja Tinneri teooriad - kas peab paika või ei!! Valmistun järjekordseks reisiks, jällegi nädalaseks. Lähen esimest korda elus Saksamaale! Natuke kõhe tunne on, sest kui nii slaavi, romaani, anglo- kui skandinaavia riikides ma saan vähemalt siltidelt aru, mis teha/kuhu minna/millest jutt, siis germaani keeleruumis olen ma läbi :) 

Töö vahele loen kodus rampse: ostsin just eile Ivan Orava mälestused (lugesin neid kunagi aastaid tagasi ka, aga nüüd ostsin juubeliväljaande endale) ning Wilde esseid. Jessss, ma lausa armastan tema De profundist, suurepärane kiri armastusest ja hoolimatusest ning subjektiivsusest. Tema esseid ja lugusid on alati hea lugeda, tuletab meelde minu humanitaarset minevikku. Sain natuke kaeda ka seda Õnnepalu Flandria päevikut, kahjuks lõpuni ei saanud asjaolude tõttu lugeda. On jah hea raamat, nagu ma arvasingi. Võiks soovitada kõigile, kes välismaal või välismaalt tagasi Eestis. Proovisin minna ka Sõprusse kurikuulsat Funny games'i vaatama minna, kuid mõningate vahejuhtumiste tõttu jäi film pooleli :)

(kerge hilinemisega)...Ha' det bra, Norge! (26. august)

Istun parajasti lennukis ja lendan viimaks tagasi koju. Eilne päev oli mega!! Läksin veelkord botaanikaaeda kiibitsema, et ehk saaks ikka natuke seemneid kaasa. Seletasin ka, kes, kust ja miks. Ja uskumatu lugu, rahvas lihtsalt tassis paar kastitäit üles ja ütles: aga palun! Võta, mida soovid. Uskumatu, nagu muinasjutt!! Olen siiamaani positiivselt rabatud. Tervis oli kehvake, aga kuna vaevalt, et enam sinna kanti satub, otsustasin siiski ka väikese laevareisi teha. Vaalaretkele ei julenud minna (et äkki külmetab juurde) ja ega poleks ka korralikult ajagraafikusse mahtunud. Läksin pealelõunasele fjordituurile. Või õieti polnudki tegu tuuriga, vaid tavaliini sõiduga. Sellisega, millega tööst väsinud tromsölased õhtuti oma kaljusaarekestele laiali sõidavad.

Täna pidin tõusma kella 5 paiku, et lennujaamabussile jõuda. Oslos oli mul transferide vahel üle kolme tunni vaba aega. Otsustasin, et lähen vaatan siis pealinna ka üle, sellest hoolimata, et pea kõik tuttavad väidavad, et see on üks ütlemata igav kohake. Plaanisin minna viikingilaevade muuseumisse. Aga mulle omaselt, läksin valesse :D! Aga see oli ka tore, Norra kultuuriajaloo muuseum, rõhuga viikingite aardeleidudel. Küll oli seal läbiroostetanud mõõku ja paatinaga kaetud kaelavõrusid ja muud ajastuhõngulist! Natuke pettunud olin muidugi, et laevu ei näinud, aga eks siis võtan järgmine aasta aega selle jaoks. Muide, sõit lennujaamast linna maksab 75 nokku üliõpilasele ja kestab 50 minutit. Muuseum oli õnneks grattis :) Mobiil sai tühjaks ja olin kellaaja suhtes veidi liiga optimistlik, aga lennukist siiski maha ei jäänud. Mis siis öeldagi (vahe)kokkuvõtteks? Ehk G'n'R rocklaulu parafraseerides: nothing lasts forever, not even cold Norwegian rain... (Oslos loomulikult sadas paduvihma)