conference :)

Olen tubli laps ja kuulan korralikult ettekandeid. Inimesed on ikka erinevad küll ja nende aktsendid samuti. Siin on ka mitu eestlast. Täna olid põnevad ettekanded, fossiilsetest mändvetikatest (no ikka Kriit ja sinnakanti). Homse suhtes ma nii kindel ei ole! Meie püha üritus toimub Rostocki ülikooli bioteaduste majas. Lõuna ajal käisime tudengite sööklas. Kohutavalt palju inimesi väikeses ruumis koos! Portsud on suured ja hinnad mõistlikud, ca 2 – 5 eurot lõuna. Peale ettekandeid olid ka posterid. Oma suureks rahuloluks kohtasin ka Jean Nicolas'd. Tal oli väga huvitav poster ja ta inspireeris mind tohutult. Muidugi olime mõlemad väga üllatunud, et sellisel üritusel kohtusime: c'mon, me kumbki pole ju algoloogid! Samas selgus, et tema natuke ikkagi on ja suutis vastata peaaeg enamikule küsimustele, mis mul olid tekkinud. Ja mis kõige parem, ta lubas mind määramisel aidata! Vaat sellise mehega töötasin ma kolm kuud Kopenhaagenis koos, ilma et midagi teadnud oleks! Püüan tegeleda ka tekstidega, aga töökoormus kipub jälle murdvaks kätte. Ohh, oleks juba 10. oktoober läbi. Siis ma hakkan normaalseks inimeseks (...yeah...).

Rostock Mecklenburg Vorpommern

(ja seda kõike öelda võimalikult kange keele, käheda kurgu ja rrrr-põristades, no siis peaaegu kõlbab!) Olen esimest korda elus Saksamaal.
- Fokker 50!!
Sõitsin Läti papilennukifirmaga. Kui Leeli lennujaama jõudis, olid kõik lennukid juba ära lennanud ja ainult Fokker 50 oli maha jäänud. Kui ma esimest korda seda propelleritega põkat lennuväljal nägin ja taipasin, et mul tuleb sinna sisse ronida, tegi ikka meele hellaks küll. Pole just lustiline lennata propelleritega värisevas kapslikeses Riia poole. Lennustiil ja telikust väljaturritvad kaabli/traadikimbuotsad ei lisanud eriti kindlustunnet. Õnneks Riias sai edasi lennata lennukiga (ehk siis Boeinguga). Olengi peamiselt Boeinguga lennanud, välja arvatud Islandile (siis oli mingi muu, miski macarthur vms).
- die Bahn
ehk siis Rong. Berliini Hauptbahnhof on muljetavaldav ehitis. Rostockisse-sõit oli hakitud kolmeks osaks: kõigepealt ice-ga wittenbergesse, sealt re-ga schwerinisse ja sealt siis re-ga rostockisse. Mulle ice eriti meeldis, seda enam, et reisi lõpppunktiks pidi olema Aarhus (nostalgiline ohe).
- Wittenberge stiilipidu
kuidas siis teisiti nimetada vene vanadest koosnevat seltskonda, kellele sõitsid raudteejaama vastu kaks autotäit sõjaväeriietuses isikuid. Kusjuures üks autodest oli vana Tshaika, millel Saksa lipuga lehvis võidu imaginaarse riigi (ehk Nõukogude Liidu) lipp.
- Rostock
aga sellest pikemalt hiljem! Hostelist ehk niipalju, et olen millegipärast kolmeses toas, ehkki üksi. Nett elab all köögis mammutiaegses PC-s. Misasi on WiFi????

Kõik-kõik on uus

septembrikuus - teadagi! Uus kool, uus töökoht, uus elamine. Esimesed kolimisraskused on juba seljataga. Sain oma suvetööga ka reedel ühele poole ning võin nüüd tões-ja-vaimus keskenduda oma uuele juhipositsioonile ;) järgmine nädal tõotavad tulla välitööd, mis peaksid viimaks ometi lahendama ühe mul pikemaks ajaks ripakile jäänud asja. Vaatame, Clarki ja Pattersoni ja Scotti ja Tinneri teooriad - kas peab paika või ei!! Valmistun järjekordseks reisiks, jällegi nädalaseks. Lähen esimest korda elus Saksamaale! Natuke kõhe tunne on, sest kui nii slaavi, romaani, anglo- kui skandinaavia riikides ma saan vähemalt siltidelt aru, mis teha/kuhu minna/millest jutt, siis germaani keeleruumis olen ma läbi :) 

Töö vahele loen kodus rampse: ostsin just eile Ivan Orava mälestused (lugesin neid kunagi aastaid tagasi ka, aga nüüd ostsin juubeliväljaande endale) ning Wilde esseid. Jessss, ma lausa armastan tema De profundist, suurepärane kiri armastusest ja hoolimatusest ning subjektiivsusest. Tema esseid ja lugusid on alati hea lugeda, tuletab meelde minu humanitaarset minevikku. Sain natuke kaeda ka seda Õnnepalu Flandria päevikut, kahjuks lõpuni ei saanud asjaolude tõttu lugeda. On jah hea raamat, nagu ma arvasingi. Võiks soovitada kõigile, kes välismaal või välismaalt tagasi Eestis. Proovisin minna ka Sõprusse kurikuulsat Funny games'i vaatama minna, kuid mõningate vahejuhtumiste tõttu jäi film pooleli :)

(kerge hilinemisega)...Ha' det bra, Norge! (26. august)

Istun parajasti lennukis ja lendan viimaks tagasi koju. Eilne päev oli mega!! Läksin veelkord botaanikaaeda kiibitsema, et ehk saaks ikka natuke seemneid kaasa. Seletasin ka, kes, kust ja miks. Ja uskumatu lugu, rahvas lihtsalt tassis paar kastitäit üles ja ütles: aga palun! Võta, mida soovid. Uskumatu, nagu muinasjutt!! Olen siiamaani positiivselt rabatud. Tervis oli kehvake, aga kuna vaevalt, et enam sinna kanti satub, otsustasin siiski ka väikese laevareisi teha. Vaalaretkele ei julenud minna (et äkki külmetab juurde) ja ega poleks ka korralikult ajagraafikusse mahtunud. Läksin pealelõunasele fjordituurile. Või õieti polnudki tegu tuuriga, vaid tavaliini sõiduga. Sellisega, millega tööst väsinud tromsölased õhtuti oma kaljusaarekestele laiali sõidavad.

Täna pidin tõusma kella 5 paiku, et lennujaamabussile jõuda. Oslos oli mul transferide vahel üle kolme tunni vaba aega. Otsustasin, et lähen vaatan siis pealinna ka üle, sellest hoolimata, et pea kõik tuttavad väidavad, et see on üks ütlemata igav kohake. Plaanisin minna viikingilaevade muuseumisse. Aga mulle omaselt, läksin valesse :D! Aga see oli ka tore, Norra kultuuriajaloo muuseum, rõhuga viikingite aardeleidudel. Küll oli seal läbiroostetanud mõõku ja paatinaga kaetud kaelavõrusid ja muud ajastuhõngulist! Natuke pettunud olin muidugi, et laevu ei näinud, aga eks siis võtan järgmine aasta aega selle jaoks. Muide, sõit lennujaamast linna maksab 75 nokku üliõpilasele ja kestab 50 minutit. Muuseum oli õnneks grattis :) Mobiil sai tühjaks ja olin kellaaja suhtes veidi liiga optimistlik, aga lennukist siiski maha ei jäänud. Mis siis öeldagi (vahe)kokkuvõtteks? Ehk G'n'R rocklaulu parafraseerides: nothing lasts forever, not even cold Norwegian rain... (Oslos loomulikult sadas paduvihma)

Õitsev lapi kivirik. Taustal raamat Teravmägede õistaimedest. Täitsa juhuslikult eile ülikooli raamatupoest ostsin, aga kulus täna väga ära!

Kahe Tromsö vahel. Nagu mitmetes linnades, on ka Tromsö jagunenud veekogu (fjordi) kahele kaldale. Vastavalt siis Tromsö ja Tromsdalen. Ühendavaks lüliks on sild.

Tromsö kõrgelt

Tromsö veel kõrgemalt

Kas Eesti nägi kümme tuhat aastat tagasi samasugune välja?

Igal maal oma kombed...siin pandi jäätis näiteks tagurpidi tuutusse.

täna käisin mägedes. Magasin, nagu alati, liiga kaua, kuid päeva peale sain jalad alla ja hakkasin minema. Ilm oli tõesti kena. Päike säras, aga õhk ei lasknud siiski hetkeksi unustada, et asume kohas, kus paljud asjad kannavad tiitlit- maailma põhjapoolseim (end nimetavad nõnda näiteks nii kohalik ülikooli, botaanikaaed, klaasivabrik kui pruulikoda). Toiduga on siin nädalavahetuseti ikaldus, kõik on kinni. Ainult narvesen (umbes meie r-kiosk) on lahti. Ostsin teekostiks tüki pitsat ja sõitsin bussiga mäetrammi juurde. Kaabeltramm maksis 70 ühikut edasitagasi. Turnisin ja roomasin mõnuga mäel ringi, nagu suuuuur punases jopes uss. Mind huvitavad taimed on ju nii pisikesed, et neid ülevalt hästi ei märkagi. Õnneks keegi poliitit ka ei kutsunud kummalise käitumise eest. Vastupidi, üks norra vana astus ligi ja proovis juttu teha, küll norra keeles. Lõpuks selgus ka jutu mõte - han var en botaniker ocksa! Vahva! Sain päris mitmeid häid taimi...meel läks kohe helgeks... Kui kõrgel käisin ära, ei teagi. Arvatavasti mingi 800 - 900 meetrit ü.m.p.
Tagasi tulin jala ja säästsin 25 ühikut. Selle tähistamiseks ostsin putkast jäätise, mis maksis 24 ühikut.

Tromsø

Kõige tähtsam taim - seemnetega

Selline suurem plats linna keskel, kujuga. Mingi metallist mees mässab paadis samba otsas.

Tromsö kuulsaim muuseum - Polaria

Pärgel seda Norra ühistransporti võtaks. Juba eelmine aasta Bergenis sain ma aru, et bussipeatustel pole nimesid. Aga see on juba uus tase - nüüd ei ole näha ka enam, mis number bussid peatuvad... Bussipilet muide maksab 25 ühikut üks ots.

Zennnnnnnnn...kiviring Tromsö ülikooli raamatukogu ees

Geoloogiline rada Tromsö ülikooli juures. Miks Eestis sellist pole??!!

siin on ikka tõesti külm. Mitte selline, nagu Eestis. Vaatad aknast välja ja mõtled, et nõme külm sügisilm. Selline külm on meil oktoobri lõpus - novembri algul, kui maa on juba korra härmatisega kaetud ning külmunud. Külm ei tule mitte ainult tuulest, vaid nagu õhkaks maast ja mägedest. Olen natuke külma ka kuskil saanud ning murelik tervise pärast.
Päev oli töine - käisin mitmes raamatukogus ja raamatupoes ja botaanikaaias. Kahjuks polnud käigud eriti tulusad. Homme plaanin minna mäele. Ja ahvatlev on ka vaala-safari, jalutasin õhtul linnas ringi ja nägin kuulutust. Kas minna?...

...teekond Norges jätkub. Peatselt peale lõunasööki sõitsin taksoga Bergeni lennujaama ja viuhh. Kusjuures tagasitee maksis 144 leud ehk 22 ühikut rohkem ?? Bergeni kant on ikka tore ja praegu plaanin sinna järgmise aasta kevadel uuesti sattuda, sümposiumile siis. Ehk siis õnnestub ka Chrisiga kohtuda, mis seekord ära jäi (kommunikeerumis-arusaamatused). Kas ka kursus kasulik oli? No seda vaatab edaspidi...

Oslo lennujaama mehed on varsti juba oma joped, arvutasin välja, et selle nädala jooksul kasutan selle teenuseid kolm korda. Lennundusest veel niipalju, et tundub, et põhjamaine juhtimisstiil on meie omast erinev. Olen seni lennanud peamiselt eesti õhuga, aga norra-tripil kasutan kõigil otsadel (kokku kuus) kohaliku liini teenuseid. No näiteks nende arusaam pidurdamisest on see, et võtavad õhus mootori välja, keeravad lennuki küljeli ja siis langeb kogu kupatus nagu kivi maa poole. Ja jõuab pidurdusrajale ikkagi liiga suure hooga. Aiai.

Esimesed muljed Tromsöst:
Külm.
Kurat, ongi vist Põhjanaba käes.
Fakkkk, sajab ka, nagu Norrale kohane.
Mis imelik punane kala see lennujaama ette tuledesse särama on pandud?

Õnneks sain flybusseni peale ja sõitsin linna. Kuna minu tagasihoidlik öömaja ühegi suurema hotelli lähedusse ei jäänud, pidin vihmas ka mõnegi maa jala astuma. Aga öömaja on ... suht ootamatu. Märksõnaks siis Ungari (inside joke). Mehitamata asutus, külalised teevad, mis tahavad. Minu toa eripäraks on see, et ta on väike ja ükski laelamp ei põle. Nurgas vaikib külmik. Seinal on peegel ja kraanikauss. Uksest voodini on 1,5 sammu. Voodist külmikuni 0,8 sammu. Seda ootamatumana mõjub seinal rippuv plasmatelekas! Aga koht on vaieldamatult odav. All saab priipäralt teed-kohvi, saia, moosi ja juustu võtta. Mina ostsin teel õnneks endale risifruttit ja ühe võileiva.