Tegus nädalavahetus

Laupäeval käisime kambaga Niepołomice lossis. Tore väikelinnake, mis saab kohe 650 aastat vanaks ja mille külje all asub suur mets. Loss oli omal ajal kuningate jahiresidentsiks. Näeb välja nagu väike Wawel, eriti hoovist. Sinna on praegu ajutiselt varjule viidud Poola 19. sajandi maalid, mis muidu olid Riidehallis väljas (Rynek Glownyl). Muuseum oli täitsa okei, oleks tahtnud seal kauemgi vahtida ja oma audiogiidi kuulata, aga poolakad kibelesid minema. Käisime veidi ka linna peal – harukordselt ilus ilm oli – ja sõime jäätist. Kohalik toodang, ütlesid. Soolaseks võtsin ma roa, nimega Silesian noodles. Kui keegi arvab, et see on pastaline (ehk perekonnast Pasta macaronicus), siis on tegu sügava eksitusega! Tegu on kartulipudru – jahu klimpidega! Alena võttis kapsarulle ja oli nendest kerges hämmelduses. Pühapäeval käisime kolleegil külas. Tema juurde jõudmine oli juba omaette tegemine, sest ta elab linna teises servas, Ruczaj’s. Lõpuks ta korjas nii minu kui Alena ümbruskonnast üles... Sõime lõunat ja peale seda, minu hämmastuseks, otsustati meile näidata Krakowi ümbrust. Käisime Krakuse mäe otsas (legendi järgi kuningas Kraki hauaküngas). Edasi läksime Tynicesse, kus on benediktlaste mungaklooster. Arutasime natuke kloostrite asju ja selgus, et meie insta ehk Krakowi kõige helerohelisema maja lähistel asub selline nunnaklooster, kus nunnad ei tohi isegi aknast välismaailma vaadata, rääkimata siis oma järelejäänude elu jooksul sinna sattumast (Klaara ordu). Ühe linna lähedal asuva mäe peal aga elavad eremiidid, kes räägivad väga ning tervitavad üksteist „ka sina sured ükskord“. Lõbus elu, või mis... Hiljem sõime veel koos õhtust ning arutasime maailma asju.

Ja muidugi ma kohe pean oma rõõmu jagama, et sain oma seminari peetud! Jeeeeee.

Külaline Viinis vol 2

Viin rattalt (õnneks siiski vaaterattalt)


Taustal väidetavalt ilus ja väidetavalt sinine...


Schönbrunnis


Schönbrunni aiad. LLL ehl Leia Leeli Labürindist!


Viini loodusloomuuseumis. Vaat kui ilus seinamaal seal! Mis krõbin see seal seljataga kostis?...

Hunderwassersusservusser

Mis oli Austrias tore, oli see, et sõna "Tere" tähendaski "Tere" - täitsa uskumatu, või mis? Lähed näiteks poodi ja ütled rõõmsalt ning koduselt müüjale Tere!

Teisel päeval olime tublid ja tõusime varem. Esimese käigu võtsime ette Praterisse, mis on Viini lõbustuspark + muidu suur park. Seal on tore vanakooli ilmaratas, mis oli küll suht soolase hinnaga. Sai ratta pealt linna vaadatud, ehkki seda, et seinal on kõrghooneid seletav kaart, märkasime maha tulles J Oli erakordselt kena ilm ja läksime jalutasime natuke ka jõe ääres, jah, sellesama, väidetavalt ilusa ja sinise. Ostsime jätsi ka, Austria jätsiäri on itaallaste hõivatud, isegi müüjad rääkisid mobiiliga italiaanot. Astusime tagasi metrosse ja kihutasime Ilusa Purskkaevu lossi (Schönbrunni), mis oli kunagi keisrite suvepaleeks (eriti Maria Theresa lemmik). Lossi sisse ei raatsinud minna, sest ilm oli jätkuvalt ideaalilähedane. Kuid huvitavat tegevust jätkus ka Schönbrunni kuulsates aedades. Seal on eraldi mitmed iluaiad ja mäepealne, aga ka labürintaiad. Viimased olid piletiga, aga tasus täitsa ära, naljakas oli! Sinna olid istutatud põõsastest hekid, 3 eri labürinti. Ühes, kõige labürindimas, olid väikesed tähtkujude bareljeefid. Teises kahes olid toredad mängud, nt sai kiige abil panna purskkaevu tööle, mängida jalgadega kellamängu ja lahendada matemaatikaülesannet. Järgnevalt naasime Hofburgi ning seadsime sammud loodusloomuuseumi. Oi see oli suur J mina muidugi kadusin tasakesi jääaja ja paleontoloogia väljapanekutesse. Seal olid muidugi veel topised, esiajalugu jms teistel korrustel. Laura näitas Villendorfi Veenust ka. Paleontoloogia väljapanekus oli Eesti asju ka, Saaremaa Silurist, aga kohanimedega oli midagi valesti läinud (Karala? Widi?). Muidugi Erypterused ja kalakilde samuti (miks pagana päralt need olid Saaremaa Siluriks märgitud, ei tea). Sain endale muuseumi poest viimaks kauaotsitud paleontoloogilise seinaplakati, kahjuks küll saksa (austria?) keeles. Kuna siis oli juba kiireks läinud, asusime kiirelt viimase objetki poole teele – Hunderwasserhaus (minu meelest täiesti susser-vusserhaus J). Korralike vanakooli majade keskel korraga selline hipiasutis!
Õhtusöögi magusaks keetis Laura knödleid – umbes nagu moosiga klimp. Peale keetmist tuli neid veel suhkrupurus veeretada ehk „waltzerdada“. Tagasisõit oli hädine, köhisin 7 h, nii et üldse suu kinni ei seisnud ja ma usun, et terve bussitäis rahvast vihkas mind. Sry, folks.

Insta tegemised2

Mina Krakowis

Vabalt võiks pildi allkirjaks kirjutada ka "Mina Tartus/Tallinnas/Bergenis/Kopenhaagenis/Helsinkis/Aarhusis/some other destination"

sest sisuline vahe on ainult mikroskoobi margis - kas Olympos, Leica või MБC (selline tore vanaraud, mille eest saaks metallikokkuostus mitukänd eegut). Muidu on ventiil mikroskoobi ja arvuti vahel ikka seesama. Siia võiks lisada ka nutulaulu minu kadunud noorusest vms, sest ma mäletan küll, kui ma kunagi ühte kogumikku vaatasin ja siis seal oli üks tädikese pilt mikroskoobi taga ja siis ma mõtlesin, et Mina küll kunagi nii vaimuvaene ei ole, et paneks välja pildi endast mikroskoobiga...säh sulle kooki moosiga ja tule taevas appi!

Pildi tegi muide Anja, minu kabinetikaasleja.

Külaline Viinis vol 1

Stephansdomi katedraal - onju vahva mosaiikne katus?

Hofburgi esisel platsil marsivad...kes? (Austria korporandid)

Turistid Hofburgis :)



Pidulik põlvitus Kõige Tähtsama Taime kõrval - väikeste valgete õitega Dryas octopetala (Belvedere juures bota-aias)

Rõõmsal ja kultuursel meelel Viini ooperiteatris (linna parim vaade kauba peale :P)

Startisin reede õhtul 21 Viini suunas! Uskumatu, aga buss oli täitsa täia. Katowices istus üks tädike ka mulle kõrvale. Niisiis oli 7 h teekond täis viletsust ja kitsaid olusid. Teekonnal tegi buss mitu peatust ka. Viini jõudsin täiesti perverssel kellaajal – 5 hommikul, aga Laura oli vapralt vastas. Selgus, et ta oli jala tulnud kodust, kuna metroo siis veel ei töötanud. Laekusime tema poole ning magasime tubli keskhommikuni. Mina sain aseme Laura koretrinaabri tuppa, kes oli katkise jalaluuga oma kodumaale sõitnud; Laura ronis redeliga oma toas õrrele. Hommikul valmisid pannkoogid. Laura elab veel viimseid nädalaid Viini kolmandas linnajaos, vanakooli majas. Hele, kõrged laed, siin-sööl nikerdused, väike aiake.

Asusime peale pannkooku vapralt Viini vaatamisväärsusi külastama! Astusime trammile (üsnagi paljugi popimad kui Krakowi ametivennad) ning sõitsime linna suunas, kui Laura jutu sees mainis, et näed, seal on botaanikaaed. Loomulikult ja spontaanselt sai sellest meie esimene külastusobjekt. Aed oli tänuväärselt lähedal ka Belvedere lossile ja pargile. Edasi suundusime kesklinna suunas. Vahemärkusena olgu mainitud, et kahe päevaga ei näe Viinis mitte muffigi – nii lühikeseks ajaks pole mõtet sülge niristama ja närve rikkuma minnagi :D Igaljuhul, järgmine vägevam peatuspaik oli Stephansdomi katedraal. Sellel oli kena mosaiikkatus ning ülimalt morbiidne kelder ehk krüpt. Ei andnud Waweli kohakesele näolegi. Sääl olid katkuohvrite massihauad ja kontidest müür laotud. Seda viimast küll katsuda ei saanud, vaatasime ainult trellitatud august. Olid ka kardinalide kirstud, üksteise peale laotud ja 14. (?) sajandi Habsburgide kirstud. Kabelis oli piki seina riiulid, mis olid täis pronkspotte, mis ka minu hajameelse tähelepanu pälvisid. Giid seletas hiljem, et kombe kohaselt eemaldati Habsburgide laipadelt siseelundid – süda viidi ühte teise kirikusse ja muu kraam pandi piiritusse ja toodi sinna krüpti. Minu silme ees seisid seega kümmekond minutit Tema Keiserliku Kõrguse Friedrich Teise soolikad!

Edasi jalutasime koogipoest läbi (au siinkohal Viini kondiitritele) Hofburgi suunas. Viini kuninglik residents näid pehmelt öeldes päris suur välja! Tänapäeval on seal presidendi ruumid, rahvusraamatukogu ja palju muuseume (Kunsti; Loodusloo jms, lisaks nt keisrinna Sissyle pühendatu). Otsustasime järgmisel päeval naasta ja kiirustasime koju tagasi, et tualette vahetada ;) sest edasi viis tee Viini ooperisse! Vaesed tudengid, nagu olime, seisime esmalt 1,2 h järjekorras ja siis ostsime seisupiletid (2 eurot tükk). Kavas oli La traviata. Olen seda varem näinud nii Estonia kui Vanemuise esituses, viimane oli eriti kohutav (kamoon, meespeaosaline võiks ju viisi pidada?). Peale järtsu ja enne etendust väisasime ka Viini üht kuulsamat kohvimaja Sacheri hotellis. Säälsamas pakutaksegi ainsat Original Sacher tortet. Iseenesest siis shokolaadikook aprikoosimoosi ja vahukoorega. Õnnetuseks tellisime kõrvale veel ka kakaod, miska minu sisemine shokomeeter viskas sussid püsti ning pärast kohvikust väljumist oleks asi äärepealt piinlikuks muutunud! Enne etendust saime siiski mind normi piiresse tagasi ning võisime minna ooperisse pisaraid nõristama. Teater oli suur, viie rõduga ning täiesti publikut täis. Seisukohtadel olid käsipuud, millele sai nõjatuda ning ka väikesed tõlkeekraanid. Niisiis polnudki seisukohadel midagi viga! Visasin kingad jalast ja süüvisime Violetta ja Alfredo pisaraidkiskuvasse armulukku. Peale etendust mõtlesime, et läheme diskole ka! Otsisime päris pikalt sobivat kohta, kuid viimaks soovitatud kohas oli kohutavalt palju inimesi! Konkreetselt, liigutada polnudki võimalik – ehkki muusika oli päris hea. Seega läksime parem heaga koju tuttu ära.

Insta tegemistest

Krakowi kõige helerohelisema maja esine aiake

Niinii, meil oli E seminar, Tshehhi kaunitar Alena pidas ettekande oma õietolmudiagrammidest. Tegi ta seda poola-tshehhi segakeeles, aga slaidid olid inglased. Tehti ka mulle ettepanek kõneks ning floor is mine 28. aprillil. Oihäda...mis kuri mind alati keelest sikutab ning nõustub, kui seminari pidada palutakse...
Noja täna oli siis See Suur Päev, kus ma sain jälle vanakesemaks. Töö juurde tõin kahte sorti kooki ja kommi ja vahvleid ka. Rahvas jõi teed ning tundus päris rahulolev. Nagu ma ka varem olen maininud, siis siin peetakse oma pühakute nimepäevi - niisiis oli ka minu sünnipäev kogu osakonna esimene sünnipäevapidu!! Sain kingiks pundi lilli ja üüüüratu Krakowi raamatu, mis kaalub oma 2,5 kg. Nüüd õhtul läheme kolleegidega välja ka, väike naistekas :)
Istusime mõned tunnid maa-aluses kõrtsus.
Õhtul täienes minu kingipagas kommikarbi, käte(?)kreemi ja teesärgiga. Teesärk on tore: must ja ees on suuuur valge kuldse krooniga kotkas. All on kiri POLSKA. Seega siis nii mitte-minulik riideese, kui veel olla annab! Seega ma siis tõmbasin ta kohe õnnesäras selga ja täna patseerisin insta eal ringi. Rahval nalja kui palju...:)

Külaline Krakowis vol 2

Teine päev oli juudipäev ja kaevandusepäev. Juudipäevaku raames külastasime Kazimiersi ehk ajaloolist juutide linnaosa Krakowis. Vanas sünagoogis on päris kena näitus juutide kommetest, keeldudest, usupühadest jms. Uues, Remu(h) sünagoogis toimuvad ka regulaarsed teenistused ning tõmbenumbriks on renessansiaegsete hauakividega taastatud juudi kalmistu. See näeb kohe mõnevõrra teistsugune välja, kui kristlik surnuaed. Tegemist on arheoloogide kätetööga ning hauad ja kivid teineteisele ei vasta. Sinna on maetud mitmed eriti lugupeetud juudid (õpetlased, arstid). Natsiajal oli surnuaed viimseni räämas ning kasutusel prügimäena. Purunenud hauaplaatidest on ehitatud müür.
Edasi viis tee kurikuulsasse Krakowi getosse. Igati kole koht, mõneti ka tänapäeval. Nägime vana getomüüri lõiku, Schindleri tehast (seesama, kus toimus kuulus „Schindleri nimekirja“ lugu) ning vana apteeki (Pod Orlem ehk Kotka-alust). Sinna on tehtud pisike muuseum, mis räägib juutide olukorrast getos ning geto likvideerimisel põgenemisest läbi kanalisatsioonisüsteemi. Kes likvideerimisel natsidele pihku jäid, leidsid lõpu (inglise keeles on elegantne ning heakõlaline sõna extermination...) – 2000 mitte-tööjõuliseks-arvatud juuti (naised, lapsed, vanurid). Vaat see oleks koht, kus võiks hääl hetkeks värisema lüüa, aga mitte Wawelis!!!
Päeva helgem pool möödus kuulsas Wieliczka soolakaevanduses. Eestis ikka sellist asja ei näe! Pilte seal teha ei tohtinud ilma spetisaalse piletita. Nägime ainult üht osa mitmesajast kaevanduskambrist. Huvitav oli kabel, kus absoluutselt kõik oli soolast tehtud, põrandaplaatidest kuni kristalllühtrite ja Püha Õhtusöömaaja bareljeefini. Tore oli veel tuuri teine pool, kus vabatahtlikud võisid külastada kaevandustehnika väljapanekuid. Sadadest turistidest, kes hetkel kaevanduses olid, osutusid huvilisteks kaks „hollandlast“ ehk mina ja Laura :D seega kena privaatne tuur. Saime kaasa ka peotäie soolakristalle.
Õhtul tarbisime Poola toitu ehk keetsin hakklihasisuga kartulipudrupalle ning õhtul saatsin külalise rongi peale. Igatahes minu uni sel ööl oli küll pikk ja sügav...

Külaline Krakowis vol 1

Laura käis külas!
Tuli Viinist kaheks päevaks, rongiga, hommikul kl 6.22 saabus. Peale mõnetunnist kosutust kodus hakkasime „plaani täitma“ ehk linnaga tutvuma. Esimene käik läks Wawelisse, peamiselt selle pärast, et seal on piiratud arvul pileteid müügil ning eriti laupäeval võis karta turistide horde. Käisime lohekoopas, kuninglikes lossiruumides ja katedraalis. Kuna osaliselt olin seal Barbaraga ju eelmine nädalavahetus käinud, võisin teadmist ka edasi jagada, miksituna minu suurepärase „History of Poland“’iga.
Koobas oli aus, ehkki lohet seal enam sees ei olnud.

Aga lossis läks meil giidiga natuke viltu. Vanem naisterahvas, kel pidi olema mingi tõsine probleem. Nimelt igas ruumis ta rääkis, KUI räämas see loss vahepeal oli olnud ja et kõik mööbel on mujalt toodud, KUI õnnetu on Poola riik ja rahvas ajaloolises perspektiivis ning kõige tipuks pidi igas teises toas nutma puhkema. Rangelt kästi turistidel jälgida trepiastmeid ning mitte eluseeski puutuda nahast seinakatet. Kogu ekskursioon kujunes minu meelest äärmiselt piinlikuks :S
Katedraal on tore morbiidne kohake, kus on Poola kaitsepühaku St Stanislause 250 kg (oli vist...) kaaluv hõbedast reliikvia-sarkofaag, tornis suur kell Sigismund ning keldris enamiku Poola kuningate maised jäänused. Vaatsime üle ka linnamüüri, Planty, Florianska, Mariacki kiriku ja Rynek Glowny, aga Collegium Maius oli kahjuks juba kinni. Pagan küll, see suleti juba pool 2 päeval! Teadusajalugu- ning intrumentaarium + Koperniku asjad.
Õhtul otsustasime, et Eesti naised on tantsu emalõvid ning läksime klubituurile – sõna otses mõttes, käisime linnas ja proovisime erinevaid paiku. Igasugu rahvast oli liikvel, sealhulgas silmatorkavalt prostituutlikke neide. Poola klubimuusika on valdavas enamuses kirjeldamatult igav ning seetõttu lahkusimegi kodu suunal juba ammu enne hommikut.

Paleobotaanika muuseum

Selgus, et instas on ka väike paleobotaaniline muuseum – väga lahe ettevõtmine minu meelest! Turistidele ta tõenäoliselt avatud ei ole, aga samas – kas meeletud hordid lendaks ka selle teema peale kohale? Tegemist oli sellise pisikese näitusega, mis tutvustas Poola maastike muutust alates Juurast kuni tänapäevani. Oli fossiile ja kaarte ning taustaks kunstilisi nägemusi tolleaegsest võimalikust maastikust. Juuras siis osjametsad ja Kriidis sõnajalad jne. Käbi kuulub Pinus grossanale. Eriti suur kunstpilt oli pühendatud Minu Ajale ehk hilisjääajale. Minu meelest oli see küll ülemäära optimistlik, sest üldisesse tundramaastikku olid joonistatud okaspuud...aga mine sa võta kinni, kui lätlased kinnitavad, et kuusk oli neil HG-s olemas?...
Mind huvitas, miks on väljapanekul floora alates Juurast – peamine põhjus on näituse koostajates ja materjalides millega nad töötavad. Iseendastmõistetavalt on Poolas rohkelt ka Karboni leide, millest ka all väike pildike. Eesti on paleobotaaniliselt tõsiselt äbarik koht; esmapilgul võib tunduda, et Soome näiteks on veel kesisem, aga see pole nii. Neil on põhjaosas Eemi ja vist ka Kesk-Kvaternaarseid setteid (Minna V. tegeles ühe põneva läbilõikega). Eestis psilofüütidest, nirudest, ju suuremat asja pole ja edasi ongi kohe Kvaternaar. Eesti Eem on ka muidugi üks tõsine pähkel...
Kolleeg, kes meile ka „giidi tegi“, on ise Kriidi-floora fänn. Eestist teadis ta muuhulgas ka põlevkivi ning ka selle moodustajat Gleocapsomorpha priscat! Üldse, päris laia silmaringiga kutt. Teadis Poola võimust Eestis ning Saare- ja Hiiumaad, lisaks veidi Eesti geoloogiast ja keelest.

Poola meditsiin

Avanes mul ka südantsoojendav võimalus tutvude lähemalt Poola meditsiiniga. Nagu seni IGAL välisreisil, juhtus ka siin terviserike – hambast kukkus üüratult suur plomm ära. Suus oli tõsine kraater! Käisin kolleegi juures oma murega. Tundis mulle kaasa ning soovitas enda ja oma õe hambaarsti. Lisaks nentis, et kõik, kes vähegi finantsiliselt kannatavad, käivad erahambaarstidel, sest riiklikud võivad jama kokku keerata (mittepuhas töö). Sain üsna ruttu numbri ning kolleeg, hea inimene, tuli minuga kaasa, sest arst asus äärelinnas. Kabinet asus väikeses eramajas vaiksel kõrvaltänaval. Tädi heitis professinaalse pilgu suhu, küsis kaks korda, ega allerigiaid ei ole ja siis laksas mulle 2 tuimestussüsti igemetesse! Peale seda oli muidugi rahu majas ja mina lesisin apaatselt toolis ning kõik, mis vaja, sai tehtud. Kolleeg oli kabinetis ning vastaval hetkel hõikas minu tooli tagant: clean your mouth with water! või does it hurt? Arstitädi pani prooviplommi – minumeelest kusjuures pöidlaga – ning käses tagasi tulla paari päeva pärast. Süljekauss oli verd täis, aga elu oli ilus, sest vähe sellest, et hambaid ei tundnuid, ka pool nägu oli „olemata“. Paari päeva pärast naasesime, st mina kolleegiga ning hakati valgusplommi panema. Täheldasin arstilaual paari kruvitaolist elementi ning peale seda loobusin edasistest tähelepanekutest meelerahu huvides. Kui koju jõuan, lasen lõuaröntgeni teha ja vaadata, kas tõesti on minu lõualuus endale pesa leidnud kruvid?
Ääremärkus meditsiinist: siin pidada eriline puudus olla silma- ja nahaarstidest. Järjekorrad kõigile arstidele on pikad, kuid eraarstidele saab hõlpsalt.

Poola telekas

Kuna kodus netti pole, aga telekas on, vahin õhtuti Poola telkut. Päris imelik on, olen telekavaatamisest nii võõrdunud juba. Mul näitab 6 ja ½ kanalit ehk TVP1, TVP2, TVP Krakow, 4, Puls, TVN ja hea ilmaga Polsat’i. Õhtuti on mitme peal päris normaalsed filmid ja seriaalid, nt CSI New York, 24, CSI Miami jne. Kurb on asja juures aga see, et kõik võõrkeelsed asjad dublatakse üle. Ükskord tuli mingisugune eurodebatt, kust ka meie euromees Kelam osa võttis – suud liigutas, aga hääl tuli poola mehe oma! Igal kanalil on ka oma kodumaine seep ehk poolakate kodu-keset-linna. Lisaks olen mitu korda sattunud vaatama ka Wlatcy moch’i ehk Poola South Parki. Väga pop ja noortepärane joonistusstiil ja eriti ropud naljad. Siin on populaarsed ka reäälitid: 4 pealt tuleb iga õhtu mitu tundi Big Brother (asjale pihta pole ma ikka saanud...), lisaks You can dance (tantsu-superstaari-saade), Tantsud (Poola) tähtedega jms.

Minu esimene lõuna Krakowis paar nädalat tagasi. Palusin Kashkal näidata endale mõnd lähedalasuvat söögimaja ning ta juhtis mu „milk bar“ ehk suurepärase Bar Barcelonani. Eestis on siukesed asutused välja surnud ja liiguvad vist veel vaid kuuldused. Kunagi kirjutas Sinijärv vist Oma Maitses, et kuhu on küll kadunud sööklad? Millal taasavab oma uksed Võidu või Kajaka söökla? Ausalt öeldes vaevas see küsimus ka mind Eestis olles – eriti lõuna ajal. Mis kasu on kasvõi kümnest gurmeerestoraanist, kui pole üht korralikku sööklat, kus saaks kiirelt ning mõistlikult kõhu täita ning tööle tagasi kimada? Nagu vastuseks minu retoorilisele küsimusele juhtis saatus mu niisiis Bar Barcelonasse, mis on kõige ehtsam iseteenindusega söökla.
Leti taga on kuri tädi, temale peab parimas poola/vene/inglise/keha segakeeles seletama, mida soovid ning zlotid letile panema. Siis lähed oma kohale ja ootad määramata aja ning varsti kostab leti tagant poolakeelne hõise. Lähed tood oma taldrikutäie ära, tarbid ning viid nõud ilusti auku ehk nõudepesija aknasse. Easy.
Esimesel korral tellis Kashka mulle midagi ning mina palusin julgelt ka klaasi piima toidu kõrvale. Peale pikka ja uskumatut silmavaadet mu soov võeti teadmiseks ning mulle laekus lauda tass kuuma vahustatud piima. Toiduna oli taldrikule pandud 3 kollakat pätsi pruunitükilises soustis ning mind tabas kerge hüsteeria. Kusjuures toidu maitse oli täitsa okei. Nüüd ma orienteerun kohalikus toidus täitsa talutavalt ning tean, misasi on nii naleshniki, pierogi russkie, platnki ziemnaiki, zupa jarzynowa ja galaretkaJ

Shokolaadi toodavad siin muidugi paljud firmad, aga mainimist väärivad Wawel ja Wedel. Wawel on siis iseenesestmõistetavalt Krakowi firma ning Wedel vastavalt Varssavi oma. Ehtsad krakovlased tarbivad siis mõistagi Waweli tooteid – nii ka mina. Seda enam, et praegu on poes nende peale soodukas ;)

Kõige-kõige tegijam asi Poolas on katoliiklus ja kadunud paavst Jan Pawel II. Minu voodi kohal ripuvad ning iga hommikul mind esimesena rõõmsalt tervitavad viimatimainitu foto ning püha Franciscus Jeesuslapsega. Ukse kohal ripub puust krutsifiks. Olin siin ka ülestõusmispühade aegu. Elamus omaette, kuna see oli mulle esimene kord olla noil pühadel katoliiklikul maal.
Suurel Reedel pannakse kirikutesse üles sümboolsed Kristuse hauad. Iga kirik ise teab, kui suure ja kui võimsate kaunistustega. Kirikud on avatud ning käisin ka ise mitmes uudistamas ning palvetamas. Laupäeval tulevad inimesed päeval kirkutesse ning kõigil on kaasas punutud korvike. Korv on kaunistatud valge tikitud lina ning pohlaokstega, sisaldab toitu, mida plaanitakse pühapäeval hommikusöögiks süüa. Toidule palutakse preestri õnnistust. Kahjuks ma ühtegi pilti korvikestest ei teinud, aga seda on tõesti hästi armas vaadata, kuidas igas vanuse- ning sotsiaalses grupis olevad inimesed oma korvikestega ringi liiguvad. Pühapäeval toimus hommikul kl 6 protsessioon, nagu rongkäik kirikust kirikusse. Seda ma kahjuks ei jälginud, magasin.
Mina, aus ning kogenematu, nentisin kolleegidele, et Eestis on need tänapäeval paraku rohkem tuntud kevadpühade nime all, sest päris suur protsent elanikkonnast on ateistid. Minu vestluskaaslased tundusid häiritud. Et asja parandada, lisasin, et mina olen protestant. Minu vestluskaaslased võpatasid. No nüüdseks olen ma aru saanud, et protestantlust peetakse siin põrgu eelastmeks :D Krakowis, kus on julgelt kümneid ja kümneid kirkuid ning katedraale, leidub ka üks pisike luterlik kirikuke (St Martin). Paraku on seal inglisekeelsed jutlused ainult igal kolmandal pühapäeval.

Tramm!!!

Krakowis on tegijate liiklusvahend tramm. Neid on siin musttuhat liini, millest osasid teenindavad täitsa lahedad uued masinad ning osadel on vanema masinapargi koosseis. Minu kallil ja ainsal nr 4 on vanad klassikalised logisevad sinised trammid. Samas nt nr 24 sõidavad uued ja popid trammid. Ütleb ilusti peatuste nimesid, aga vahepeale loeb meela häälega tädi reklaame.
Liiklus on siin karm – selline Eesti tunne tuleb peale. Sebrale ei julge üldse astuda, enne kui päris kindel pole, et eelnev autode foor on punane. Tuttaval noormehel oli hiljuti viimase libedaga ka autoõnnetus, aga õnneks ise jäi terveks. Autosid on siin igasuguseid, osasid Eestis naljalt ei näe. Eriti tegijad on Skoda ja Fiati mudelid. Maastureid ja limusid pole peaaegu üldse nägema juhtunud.

Asi, mis saab selgeks juba suhteliselt kiiresti peale piiriületamist, on poolakate surematu armastus monumentaalkunsti vastu. Varssavis jäi neid bussiteegi peale mitmeid. Krakowis on igas pargis üks või enamasti enamgi suurt taiest. Nende kunstiväärtuse kohta ei ütle ma midagi, ma ei päde selleks. Osad on ilmselgelt moodne kunst, osa (nt Matejko platsi Grünwaldi postament) on ilusad klassikalised heroilised üllitised, osad aga lihtsalt mõistetamatud. Ühte parki on nt üles vinnatud lennukitiib. Suuremate ristteede või tänavate nurkadel võib kohata pühakujusid või riste. Enamasti on need ka lilledega kaunistatud.

Hea küll, mis siis ikka. Proovime. Lühikeseks ajaks. Ajutiselt.
Kästi kirjutada, mida ma siin näen ja teen. Siin= Krakow, Poola. Olen praegu paar kuud Poola Teaduste Akadeemia Szaferi-nimelises bota-instituudis oma proove uurimas. Täna just meel must, sest jõudsin oma proovidega jüttja tasemele ja nüüd on võimlemist pikemaks ajaks. Iseenesest töötada saab, kogud on normaalsed. Paraku just mind huvitavaid, arktilisi ja polaar-alade taimi on vähevõitu. Kolleegid on väga lahedad, kahju ainult, et inglise keeles nendega päris vabalt suhelda ei saa. Reede õhtu ja mina, nohik, nagu alati, olenemata riigist, istun tööl ja vahin nürilt oma MBS-1 mikroskoopi aastast 75 (nõukaaegne raud). Peaks minema välja, tshillima, hullama ja mängima - olen viimaseid nädalaid 25.
Poola on imeline maa; eks ma kirjutan sellest hiljem pikemalt! Olen siin kohaliku neiu Barbaraga nädalavahetuseti ringi käinud, homme läheme järjekorras Poola kuninglikku residentsi Wawelisse. Mulle tehti suurepärane kingitus paar päeva tagasi: History of Poland, selline piltidega. Olen vaimustuses ja loen seda õhtuti. Loodan homme poolatari (ajalootudeng) silmis oma uute teadmistega hiilata :D
Kui meelde tuleb, ostan poest ka patakaid ja topin pildimasinasse.