Kõige-kõige tegijam asi Poolas on katoliiklus ja kadunud paavst Jan Pawel II. Minu voodi kohal ripuvad ning iga hommikul mind esimesena rõõmsalt tervitavad viimatimainitu foto ning püha Franciscus Jeesuslapsega. Ukse kohal ripub puust krutsifiks. Olin siin ka ülestõusmispühade aegu. Elamus omaette, kuna see oli mulle esimene kord olla noil pühadel katoliiklikul maal.
Suurel Reedel pannakse kirikutesse üles sümboolsed Kristuse hauad. Iga kirik ise teab, kui suure ja kui võimsate kaunistustega. Kirikud on avatud ning käisin ka ise mitmes uudistamas ning palvetamas. Laupäeval tulevad inimesed päeval kirkutesse ning kõigil on kaasas punutud korvike. Korv on kaunistatud valge tikitud lina ning pohlaokstega, sisaldab toitu, mida plaanitakse pühapäeval hommikusöögiks süüa. Toidule palutakse preestri õnnistust. Kahjuks ma ühtegi pilti korvikestest ei teinud, aga seda on tõesti hästi armas vaadata, kuidas igas vanuse- ning sotsiaalses grupis olevad inimesed oma korvikestega ringi liiguvad. Pühapäeval toimus hommikul kl 6 protsessioon, nagu rongkäik kirikust kirikusse. Seda ma kahjuks ei jälginud, magasin.
Mina, aus ning kogenematu, nentisin kolleegidele, et Eestis on need tänapäeval paraku rohkem tuntud kevadpühade nime all, sest päris suur protsent elanikkonnast on ateistid. Minu vestluskaaslased tundusid häiritud. Et asja parandada, lisasin, et mina olen protestant. Minu vestluskaaslased võpatasid. No nüüdseks olen ma aru saanud, et protestantlust peetakse siin põrgu eelastmeks :D Krakowis, kus on julgelt kümneid ja kümneid kirkuid ning katedraale, leidub ka üks pisike luterlik kirikuke (St Martin). Paraku on seal inglisekeelsed jutlused ainult igal kolmandal pühapäeval.