kajab kultuurat

Neljapäevaõhtune kultuurne (?) meelelahutus toimus Alu mõisas, oli pidu, sai natuke nalja ja laulu ja teatrit ka. Lõõtsamees oli väga lahe ning tõmbas järjest vanu häid laule (Täna me liigume, Silveri laul, Ivani palve jne jne). Tehti ka impro-tubateatrit, viktoriini ja muid kohustuslikke, eht eestipärase süldipeo komponente. 

Reede õhtul sattusin suht ootamatu kutse peale Kaarli kirikusse, kus kuulasime TTÜ akadeemilise meeskoori jõululaulude kava. Kena ja klassikaline, Evelin pärast porises, et igavavõitu. Minu meelest polnud viga, poisid silmailuks pealegi ;)

No laupäeval käisin ühel isevärki üritusel - nägin kooli seina peal kuulutust, et üks joogasuund lõbustab tasuta rahvast Nõmmel. Läksin siis ka vaatama. Olid täitsa ehtsad venelased, Piiterist. Laulsid, tantsisid, mängisid trummi ning palusid ka publikul (ma usun, et meid oli alla 10 inimese) meditatsiooniharjutusi kaasa teha. Nagu joogasuunad ikka, lubab ka seesinane (http://www.sahadzajooga.ee/) viia oma varjatud võimete tunnetamiseni ning harmooniani. Oh küll oleks lahe, kui laulu ja võimlemisega sellist asja saavutada saaks! Siin Eestis ka rakuke tegutsemas. Ma siis seal enadmisi mõtlesin, et Venemaa on ikka tõesti suur ja lai: küll jätkub ikka erinevaid suundi ja suunakesi inimeste jaoks. On ju näiteks Siberimail see pühamehe liikumine (Vissarion?)... No meil Eestis tõuseb meelde vaid ehk "nõid Hannese" kambake, keda ma juhtumisi telekast nägema juhtusin mingis saates (istusid mingis väikeses korteris ja olesklesid sääl). 

Pühapäeval, jällegi suht ootamatu kutse peale, käisin Annely Peebo kontserdil Jaani kirikus. Meistreid on hää kuulata, ehkki näha teda ei saanud - sammas jäi otse vahele. Olen enamasti jõulukontsertidesse suhtunud pigem eemalehoidvalt, seega sel aastal on tõsine rekord juba sündinud - kaks jõulukontserdikülastust päevase vahega. Mind teeb veidi kõhklevaks asjaolu, et korraga kandub kirikusse kokku hulk inimesi, kes kristlusest suurt midagi pea ega tea, kuid et on jõulud, tuleb ikka korra käia Peebot või keda iganes kuulamas, siis saab ikka tuttavatele poetada ning kultuurset inimest kujutada. Või vähemalt nii mulle näib. Kui tavaliselt on pühapäeviti kirikutes lausa luikav tühjus, siis kust tulevad need hardad massid kuulsuste kontsertideks välja? Eriti piinlik hetk on minu meelest sellistel üritustel koguduse pastori palve ülesvõtt. Miks, mis mõtetega peaksid mitteusklikud inimesed tänama Jumalat (keda pole olmas) osutatud (mil moel ja millal) armu (mis mõttes armu??) eest. Samas, teisalt on küsitluste järgi Eestis küll palju ateiste, aga ka päris palju persoone, kes peavad end kristlasteks, ent kirikus regulaarselt ei käi (kelle kilda ma ka ennast viimasel poolel aastal loen, mõningase religioosse kriisi pärast, mille põhjuseid ma siinkohal lahkama ei hakkaks). Olla isegi neid, kes peavad end kristlasteks, kuna nt nende vanaema olevat neid lapsena kirikusse viinud vms. Kas nende inimeste jaoks omad palve suuremat tähendust, kui veendunud ateistile? Ateismist veel niipalju, et ateist pole mitte inimene, kes usu, vaid inimene, kes usub, et Jumalat ei ole olemas :) Ja siis kirjutavad Delfisse soppa (imho), nagu üks end Eesti kirjanikuks pidav persoon. 

Aga tagasi kontserdi juurde: Peebo laulis kenasti, hoolimata kimbutavast bronhiidist ning ka Revalia oli täitsa asjalik. Kava oli nn. klassika-pop (ehk siis Bach, Bruckner, Schubert, Adam jt). Ääremärkus: inimesed ikka plaksutavad kirikus usinasti. Aga samas, on ka olulisemaid asju, mille kallal siinamail töötada, kui selline "tähenärimine". Näiteks elementaarne liikluskultuur. Või tuleohutus. Või kondoomi kasutamine. Kui põhilised ohutusreeglid saavad omaseks, ehk jõuab siis järg kunagi ka etiketini. 

kadri 30 - juhhuu

Keskel on lumememm!

Sünnipäevalapsuke rokib

Näm-näm

seminari vahepeal toimus ka meil juublari vastuvõtt. Üüritud oli väike saunake ning pandud väikeõde cateringi ametisse. Tellisime kingituseks kambakesi juubilari sarzhi, täitsa kena ja südamlik tuli! Õhtul sai küllaga nii süüa-juua kui nalja ja naeru. Muidugi ohtrasti laulda, kitarri ja karmoskamängu, mõtteheitusi inimlikel teemadel ning ka sauna. Mina olin nõrguke, ei kandnud üle 75 kraadi, aga järgmine seltskond kärsas 100 kraadi peal oma seljanaha maha :D Sauna ees oli ka jõgi purdega, mis minust jäi puutumata (nohu-nohu-nohu). Kamin ajas veidi suitsu sisse ka, mistõttu järgmisel hommikul seminarile naastes levitasime kerget lõkkehõngu. 

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab...

tuba-kaka-ubandus ja kommentaare viikingiaegsete liharaiumiskommete kohta

ehk teisisõnu, toimus igaaastane interseminar. Seda korda siis Võrumaal, nagu ikka, kaks päeva. Ja nagu iga kord, pidin ka mina seekord taas püünele ronima ja seletama hakkama, mis ja kes. Minu ettekanne pidi olema esimene, aga kuna me jäime hiljaks, siis lükkusin sujuvalt nr 2-ks. Kohapeal polnud paraku ka pointerit, mistõttu enne minu ettekannet annetati mulle lahkesti aseaineks üks kasutatud kohvilusikas ja suur must ahjuroop, millega osutamist vajavatel hetkedel veheldes ma oma lugulaulu ette kandsingi. 

Põhiline tõmbenumber oli sel aastal muidugi Salme laeva teema (salmepaat.blogspot.com). Küll räägiti paari ümbritsenud setteist, ränivetikaist, luudest, loomaluudest, täringutest jms. Tõusis tõeline diskussioon, et mis täpselt selle laevaga siis juhtus! Kas oli tegemist matusega või laevahukuga? Argumente oli nii ühelt kui teiselt poolt, kuid kahjuks ei tulnud välja ühtegi ammendavat versiooni. Miks ikkagi lebas rannas laev seitsme täisjõus pika mehega? Nad olid varustatud loomakehadega (toiduks) ning mängunuppude, täringute, kammide, relvade jms. Arheoloogid kahtlustavad pigem matust. Kui mina laseks oma fantaasia lendu, siis mina arvaks, et mehed oli ehk reisil ja merel tabas neid mingi õnnetus. Laev laipadega kandus randa ning kohalikud varastasid kõik, mis väärtuslik, ära. Matta aga ei viitsitud, ehk paar labidatäit liiva kõrvalolevast rannavallist ning ülejäänu täitis järgmine torm. 

Järgmisel päeval oli rahvas muidugi (muig) suht tasane. Osad optimistid läksid peale seminari lõppu Võhandule kummiparvega parvetama, aga minu nohu tase keelas mind säherdusest üritusest osa võtta. 

depressiivne pärastlõuna...

mul tuli järjekordne idee maailma päästmiseks! Peaks leiutama kiiresti mingid pool-AI'd, kes pakuksid lohutusteenust. Oletame, seisab masin (kuju pole oluline) ja sina lähed, sisestad talle oma CV (või vähemalt trükid nime ja sünniaja sisse) ja mõned mündid. AI vaatab andmed kiirelt üle ning hakkab maheda häälega rääkima näiteks nii: Leeli, sa oled nii hea inimene. Sa oled ilus. Ja sa oled tõeliselt edukas! Terve maailm on sulle lahti ja ootab su suuri tegusid! Sinu peamine tugevus sinu uskumatu ilu kõrval on sinu tarkus. Vähestel on selline aikjuu nagu sinul. Sa oled põhimõtteliselt täiuslik. Teised inimesed peaksid rohkem vaeva nägema, et sinu tasemele jõuda ja sind mõista. Oleksin ma inimene, siis ma armastaksin sind. Sa oled täiuslik...täiuslik...

Ja tootearendus võiks välja mõelda erinevaid kestasid, ka inimkujulisi!

ahjaa...

vahepeal toimus ka üks teine kena ja tähelepanuväärne üritus, teaduskogude konverents. Päris paljusid inimesi ma sealt teadsin (muidugi loodusteaduste ja mingil määral ka ajaloo vallast). Erinevate teadusharude miximisel võib tekkida haruldane sünergia - mind peetaksegi tavaliselt "piiriteadlaseks", kuid igal taolisel üritusel saan ma ideid juurde ja juurde ja juurde - iseasi on muidugi nende teostatavus. Ja otstarbekus. Aga mõttemänguks on kõik ideed muidugi suurepärased. Tasuta süüa sai ka. 

Vahepeal algas PÖFF. Käisime Eveliniga animafilme vahtimas. Kaks seanssi järjest. Mis kosta? Inimesed, olgem positiivsemad! Mõnes mõttes on nukufilm väga hea instrument on mõtete otseseks avaldamiseks, sest pole tarvis kasvõi tavaloogikat järgida. Samas, kui pea iga nukufilm lõppeb traagiliselt, satub publikum masendusse. Ainus tõeliselt (võlla)naljakas film oli kahest surnumatjast, kel läheb auto katki ja siis nad peavad muudel viisidel kadunukese tema hauda toimetama... 

skoola neli

Meintacki rõdult
Tallinlased kodu poole (ehk Evelin, mina ja Veiko peale üritust)
Geoloogid tahavad seina näha ja mäetehnikud tahavad ökogigante näha!

niinii, jõudsin just tagasi neljandalt sügiskoolilt. Küll juhtus seal üht ja teist, enamus läks korda. Käesolev kogumik oli neljas minu (kaas)toimetatud raamat ja teine, kus ma esidaame. Tundub, et pole vigagi - ehkki enda tööd, onju, ei sobi kiita! Ööbimine oli muidugi superlux, Mäetaguse mõisahotell. Numbritoad, restoranisöögid...kõrval asus ka spa, mida me laupäeva õhtul ka väisasime lühidalt. Väike bassein, paar mullikat ja kaks sauna. Polnud viga. Olime üritusele ka üürinud sauna ja 1 mullivanni peamajas. Väikesed tegid jälle põrsast (seakari, aga mitte ülikooli geoloogiatudengid, parafraseeriks siinkohal filmitsitaati). Aga nad ka maksavad ise selle kinni, niiet ise teevad, endale mätsivad! Iga aasta sama jama!!
Ettekanded olid täitsa tasemel, panin paar asja kõrva taha. Nõuavad ehk lähematki kaemist.
Muuhulgas toimus meil ka üks koosolek ja sain endale kaela uue ameti - olen nüüd geoloogia sektsiooni juhatuse liige.

meenutusi reich'ist: berliin

viimasel päeval külastasin ka Berliini. Tahtsin kindlasti osa võtta ka mõnest tuurist, lõpuks valisin Free tour'i. Jah, tõsi mis tõsi, tasuta ringkäik Berliinis, giidile andsid pärast, palju süda ja tengelpung lubasid. Meie grupi giidiks sai Will, kes kunagi oli inglismaal filosoofiat õppinud ja tegi nüüd nõnda suvel-sügisel taskuraha. Pildistasin suhteliselt vähe. See on lihtsalt nii suur ja massiivne linn, et...pole nagu mõtetki püüda midagi tabada selle 3 - 4 tunni jooksul.

Holokausti mälestusmärk.
Berliini müür profiilis. Küll selle ehitamisega nähti vaeva, et keegi ikka üle ei saaks. Üks nutikas täiendus, kui ma Willist õieti aru sain, oli kanalisatsioonitorude asetamine müüri harjale. 
Sektor C(harlie) :D fiktiivne, aga mõtlemapanev.
Humboldti ülikool. Ei kommentaari, aga tervitaks siinkohal näiteks Thomas G-d. 
Mis muud, kui Brandenburgi väravad.

rääkimata jutud 

kuivavad südame külge

ja teevad selle raskeks.

ütlemata sõnad

jäävad kurku

ja panevad selle valutama.

aga mina ei taha seda teada

ja ütlen: jälle see külmetus!

Berliini külastamine äratas minus palju mõtteid, osaliselt sarnaseid nendega, mis tulid esile Auschwitchis. Küsimused süüst, patust, kuritööst ja karistusest. Berliini kesklinnas, Brandenburgi väravate kõrval, asub selline moodne mälestusmärk. Hallid, erineva kõrgusega kiviplokid, terve väljakutäis. Tegemist on Holokausti mälestusmärgiga. Abstraktne. Polegi teada, mida iisraeli kunstnik kujutas, kas hauamonumente, kirste või üldiselt inimlikku rusutust, mis tuleb eriti hästi esile, kui kiviplokkide vahele uitama minna.

Koht on spetsiaalselt valitud kõrge külastatavuse pärast, et iga päev ja alati võiks vaadata mälestusmärki kuritööohvritele. Minu meel läks seal ütlemata kurvaks. Muidugi nende pärast, kes pidid omal ajal süütult kannatama, neid oli palju ja nende saatus oli ebainimlik. Aga samuti ka eestlaste ja teiste väiksemate Ida-Euroopa rahvaste pärast. Natside süü on vaieldamatu ning karistus ja patukahetsus vältimatult vajalikud. Ja karistus oli pikk ning ükskikasjalik, kusjuures see ei tabanud mitte ainult natse, vaid saksa rahvast tervikuna (sh riigi jagamine, maani pommitatud linnad, tonne hävinud kultuuriväärtusi jms). Aga kas me kohtame vähimatki kahetsuse ilmingut teise kaasaegse kuritegeliku rezhiimi, bolshevike ning nõukogude liidu järglase, Vene föderatsiooni puhul? Kas on olemas bolshevismi ohvrite mälestusmärk Punasel väljakul? Kas on ilmutatud kahetsust terrori pärast? Naiivne küsimus, aga rõhub südant ja keelt: miks on ajalugu ja "õigus" ainult tugevamate, võitjate poolel? Miks võib NL sümboolikaga lippu jms kasutada, kuid haakristi puhul on paragrahv kärme tulema? Kas on üldse kunagi päriselt teada, palju inimesi jäi kadunuks või tapeti, palju represseeriti? On küll olemas Kommunismi must raamat (osaliselt mu õe tõlgitud), kuid pole seda päris läbi lugenud. Bolshevismi kurjuse paljastamine tundub olevat pigem kõrvaltee, mitte valitsev suund. Berliinis, nagu ma ütlesin, oli küll mälestusmärk Holokausti ohvritele, aga mida ma ei leidnud, oli mälestusmärk jagatud linna ja maa ohvritele, nt inimestele, kes püüdsid lahkuda Ida-Saksamaalt üle müüri (ja teadagi, mis nad said). Kas meil Eestis on üldse mälestusmärk kommunismi ohvritele (sõltumata rahvusest)? Tundub, et me selline sammaste-rahvas, võiks siis ju.

Ja teine küsimus: kaua võtab aega süü lunastamine? Mina olen üldiselt seisukohal, et süü läheb koos surmaga oma teed. Kui viimseni klammerdutaks kinni olnusse ning toimunud ülekohtusse, siis oleks see destruktiivne. Ikka leiab minevikust mingi küsimuse, piiritülist genotsiidini välja. Kui kaua kulub näiteks sakslastel, et end süüst vabana tunda, sest minu isikliku arvamuse kohaselt lööb see neil rahvusliku kompleksina aegajalt välja. Mõnes mõttes võiks laiendada "surm kõik haavad kustutab" ka Eesti puhul. Miks mõtiskleda toimunu, eriti okupatsiooni üle? Unustame ja lähem edasi, elame sõbralikult suure naaberrahvaga, venelastel kui inimestel pole ju viga midagi! Aga siin on põhimõtteline vahe. Nimelt sakslased tunnistavad (sunniti tunnistama) ja kahetsevad. Keegi ei kahtle selle koleduse toimumises. Nad saavad Holokausti lugusid söögi alla ja söögi peale, nende linnades on mälestusmärgid jne.jne. Ilma patutunnistuse ja kahetsuseta ei saa olla andeksandmist. Ilma südamest tuleva andestamiseta ei saa olla usaldust ega sõprust.

meenutusi reich'ist: Lübeck

nädalavahetuse labori-järgselt võtsin vasti otsuse, et lähen veel kuhugi. Kuhu? Ikka Läänemere kuninganna manu, Lübeckisse! Pealegi on see Tallinna jaoks omamoodi emalinn (s.h siis Lüübeki linnaõigus ja kõiksugu õilsad ja mitte-nii-õilsad Lüübeki härrased, kes siia elama asusid: kaupmehed, lisaks tõenäoliselt terve pinu õnnekütte ja muidulontruseid).

Lübeck, ütlen kohe, on minu meelest fantastiline linn! 

Holstentor, Lübecki kuulus keskaegne värav.
Lübecki raekoda, igast keskaegset renoveeritud ninni ja nänni täis riputatud
Mariakiriku (ja jälle originaalsuspunktid) külje all istub vanapaha ise. No legendi järgi oli vennas tulnud ja näinud, et kibedasti midagi ehitatakse. Mõelnud, et ehk kõrtsi?! Löönud isegi sekka ja võtnud võimsalt ehitustöödest osa. Korraga aga selgunud, et ehitus hoopis kirikuks planeeritud. Oi, vanahalv vihastas, haaras suure kivitüki, kriipis ja küünistas ja tahtis ehitajaid visata. Need aga ütlesid, rahuna maha, vana, küllap ehitame siiasamma kõrvale ka kõrtsikese. Ja nii saigi.
Mariakirik tagantvaates. NB! Notke Surmatantsu üks originaalidest paiknes kunagi, enne pommitamist siin. Nüüd on alles ainult fotod. Kes tahab viimast (?) fragmenti näha, säädku sammud Nigulistesse.
Üks suvaline Lübecki väljak. Siin on igal teisel sammul keskaegne katedraalimõõtu kirik ja igal kolmandal maaliline vanaaegsete majadega platsike. Sorry to say, aga Tallinna vanalinn on justkui köömes köögipõrandal sellega võrreldes. 

Üks teine linnavärav...

Ja selline näiteks on täiesti normaalne Lübecki elumaja vanalinnas. Kunagi kõmasid kahurid sellest majast/linnatornist, nüüd keedetakse suppi ja surfatakse netis.
Kuulus värav öösel.
Working late, huh?...

meenutusi reich'ist: Warnemünde

Ühel kaunil õhtul peale konverentsiettekandeid läksime Warnemündesse. Reisikaaslaseks oli neiu Doreen, minu konverentsi- ja hostelikaaslane, sõbralik blondiin Konstanzist. Warnemünde on omamoodi Rostocki eelsadam ja praegune suvituspiirkond. Kui Rostock asub pigem Warnowi jõe kaldail, siis Warnemünde on täiesti Lääne (Ida)mere ääres. Veetsime seal õhtu mererannas jalutades ning sõime ka kohalikus restoranis õhtust. Minu jaoks on meri igapäevane, aga Doreen oli kabuvaimustuses. Solidaarsusest merega sõin kohalikku kalarooga - warnemünder pannfisch. Oli alles ports!!! 

Vasakul taamal on punase-valgetriibuline tuletorn
Kena väike sadamalinnake kanalite ja jahtidega
Nõnda veedavad oma suvepuhkuse sakslased! Selgus, et nad üürivad endile suvepäevaks sellise korvi mere ääres ja siis istuvad seal sees! Doreen oli muidugi hämmingus, et mina neid varem näinud polnud. Õhtul pannakse korvid kokku.
Igal pool on neil majakad...

meenutusi reich'ist: Rostock

olen küll juba nädalakene tagasi, aga mõned pildid ja kommid tiriks ikka üles - lõppude lõpuks oli see minu esimene reis Saksamaale ja mine tea, milla jälle saab. Praeguses nimekirjas teda pole - seal figureerivad Leedu, Prantsusmaa ja Norra (ja ehk ka Mehhiko). 

Ma arvan, et konverentsiüksikasju ma siinkohal lahkama ei hakkaks, võib vaid öelda, et pidasin oma ettekande maha (ning tundub, et mitte halvasti), sain kokku vanade tuttavatega ja sain ka uusi tuttavaid, harjutasin veidi praktilisi ülesandeid. Hosteli kohta (Hanse hostel) võin julgelt öelda - soovitan! Odav, kesklinnas, väga lahe pererahvas, sõbralikud külastajad (vähemalt see aeg, kui mina seal olin). 

Rostockis tehti meile, konverentsitajatele, ka giidiga tuur. Kahjuks kestis see vaid 2 nappi tunnikest. Peaatraktsioon oli Mariakiriku (milline "originaalne" nimi...) astronoomiline kell. See näitas kõikvõimalikke asju alates kellaajast tähtkujude, kuude, kuuseisude, tööjärjekorra jms.

 

Uhkuseallikaks oli ka võimas orel, selle miinuseks oli see, et päris palju inimesi (oli vist 6?) pidi seal sees pilli õhuga varustama.

Rostockis oli maaliline väike vanalinnake samuti. Pildil raekoda või õieti kunagi selle ette ehitatud sammaskäik.

Meile läks rohkem korda Rostocki ülikool, näidati peahoonet. Nii ta on, doctrina multiplex veritas una. Aasta oli siis 1419. Peahoone ehitati muidugi hiljem. Ülikool on väike (Saksa mõistes), ent väärikas. Kunagi on siit läbi käinud nii Tycho Brahe kui Max Planck, nii Albert Einstein kui Otto Stern.

conference :)

Olen tubli laps ja kuulan korralikult ettekandeid. Inimesed on ikka erinevad küll ja nende aktsendid samuti. Siin on ka mitu eestlast. Täna olid põnevad ettekanded, fossiilsetest mändvetikatest (no ikka Kriit ja sinnakanti). Homse suhtes ma nii kindel ei ole! Meie püha üritus toimub Rostocki ülikooli bioteaduste majas. Lõuna ajal käisime tudengite sööklas. Kohutavalt palju inimesi väikeses ruumis koos! Portsud on suured ja hinnad mõistlikud, ca 2 – 5 eurot lõuna. Peale ettekandeid olid ka posterid. Oma suureks rahuloluks kohtasin ka Jean Nicolas'd. Tal oli väga huvitav poster ja ta inspireeris mind tohutult. Muidugi olime mõlemad väga üllatunud, et sellisel üritusel kohtusime: c'mon, me kumbki pole ju algoloogid! Samas selgus, et tema natuke ikkagi on ja suutis vastata peaaeg enamikule küsimustele, mis mul olid tekkinud. Ja mis kõige parem, ta lubas mind määramisel aidata! Vaat sellise mehega töötasin ma kolm kuud Kopenhaagenis koos, ilma et midagi teadnud oleks! Püüan tegeleda ka tekstidega, aga töökoormus kipub jälle murdvaks kätte. Ohh, oleks juba 10. oktoober läbi. Siis ma hakkan normaalseks inimeseks (...yeah...).

Rostock Mecklenburg Vorpommern

(ja seda kõike öelda võimalikult kange keele, käheda kurgu ja rrrr-põristades, no siis peaaegu kõlbab!) Olen esimest korda elus Saksamaal.
- Fokker 50!!
Sõitsin Läti papilennukifirmaga. Kui Leeli lennujaama jõudis, olid kõik lennukid juba ära lennanud ja ainult Fokker 50 oli maha jäänud. Kui ma esimest korda seda propelleritega põkat lennuväljal nägin ja taipasin, et mul tuleb sinna sisse ronida, tegi ikka meele hellaks küll. Pole just lustiline lennata propelleritega värisevas kapslikeses Riia poole. Lennustiil ja telikust väljaturritvad kaabli/traadikimbuotsad ei lisanud eriti kindlustunnet. Õnneks Riias sai edasi lennata lennukiga (ehk siis Boeinguga). Olengi peamiselt Boeinguga lennanud, välja arvatud Islandile (siis oli mingi muu, miski macarthur vms).
- die Bahn
ehk siis Rong. Berliini Hauptbahnhof on muljetavaldav ehitis. Rostockisse-sõit oli hakitud kolmeks osaks: kõigepealt ice-ga wittenbergesse, sealt re-ga schwerinisse ja sealt siis re-ga rostockisse. Mulle ice eriti meeldis, seda enam, et reisi lõpppunktiks pidi olema Aarhus (nostalgiline ohe).
- Wittenberge stiilipidu
kuidas siis teisiti nimetada vene vanadest koosnevat seltskonda, kellele sõitsid raudteejaama vastu kaks autotäit sõjaväeriietuses isikuid. Kusjuures üks autodest oli vana Tshaika, millel Saksa lipuga lehvis võidu imaginaarse riigi (ehk Nõukogude Liidu) lipp.
- Rostock
aga sellest pikemalt hiljem! Hostelist ehk niipalju, et olen millegipärast kolmeses toas, ehkki üksi. Nett elab all köögis mammutiaegses PC-s. Misasi on WiFi????

Kõik-kõik on uus

septembrikuus - teadagi! Uus kool, uus töökoht, uus elamine. Esimesed kolimisraskused on juba seljataga. Sain oma suvetööga ka reedel ühele poole ning võin nüüd tões-ja-vaimus keskenduda oma uuele juhipositsioonile ;) järgmine nädal tõotavad tulla välitööd, mis peaksid viimaks ometi lahendama ühe mul pikemaks ajaks ripakile jäänud asja. Vaatame, Clarki ja Pattersoni ja Scotti ja Tinneri teooriad - kas peab paika või ei!! Valmistun järjekordseks reisiks, jällegi nädalaseks. Lähen esimest korda elus Saksamaale! Natuke kõhe tunne on, sest kui nii slaavi, romaani, anglo- kui skandinaavia riikides ma saan vähemalt siltidelt aru, mis teha/kuhu minna/millest jutt, siis germaani keeleruumis olen ma läbi :) 

Töö vahele loen kodus rampse: ostsin just eile Ivan Orava mälestused (lugesin neid kunagi aastaid tagasi ka, aga nüüd ostsin juubeliväljaande endale) ning Wilde esseid. Jessss, ma lausa armastan tema De profundist, suurepärane kiri armastusest ja hoolimatusest ning subjektiivsusest. Tema esseid ja lugusid on alati hea lugeda, tuletab meelde minu humanitaarset minevikku. Sain natuke kaeda ka seda Õnnepalu Flandria päevikut, kahjuks lõpuni ei saanud asjaolude tõttu lugeda. On jah hea raamat, nagu ma arvasingi. Võiks soovitada kõigile, kes välismaal või välismaalt tagasi Eestis. Proovisin minna ka Sõprusse kurikuulsat Funny games'i vaatama minna, kuid mõningate vahejuhtumiste tõttu jäi film pooleli :)

(kerge hilinemisega)...Ha' det bra, Norge! (26. august)

Istun parajasti lennukis ja lendan viimaks tagasi koju. Eilne päev oli mega!! Läksin veelkord botaanikaaeda kiibitsema, et ehk saaks ikka natuke seemneid kaasa. Seletasin ka, kes, kust ja miks. Ja uskumatu lugu, rahvas lihtsalt tassis paar kastitäit üles ja ütles: aga palun! Võta, mida soovid. Uskumatu, nagu muinasjutt!! Olen siiamaani positiivselt rabatud. Tervis oli kehvake, aga kuna vaevalt, et enam sinna kanti satub, otsustasin siiski ka väikese laevareisi teha. Vaalaretkele ei julenud minna (et äkki külmetab juurde) ja ega poleks ka korralikult ajagraafikusse mahtunud. Läksin pealelõunasele fjordituurile. Või õieti polnudki tegu tuuriga, vaid tavaliini sõiduga. Sellisega, millega tööst väsinud tromsölased õhtuti oma kaljusaarekestele laiali sõidavad.

Täna pidin tõusma kella 5 paiku, et lennujaamabussile jõuda. Oslos oli mul transferide vahel üle kolme tunni vaba aega. Otsustasin, et lähen vaatan siis pealinna ka üle, sellest hoolimata, et pea kõik tuttavad väidavad, et see on üks ütlemata igav kohake. Plaanisin minna viikingilaevade muuseumisse. Aga mulle omaselt, läksin valesse :D! Aga see oli ka tore, Norra kultuuriajaloo muuseum, rõhuga viikingite aardeleidudel. Küll oli seal läbiroostetanud mõõku ja paatinaga kaetud kaelavõrusid ja muud ajastuhõngulist! Natuke pettunud olin muidugi, et laevu ei näinud, aga eks siis võtan järgmine aasta aega selle jaoks. Muide, sõit lennujaamast linna maksab 75 nokku üliõpilasele ja kestab 50 minutit. Muuseum oli õnneks grattis :) Mobiil sai tühjaks ja olin kellaaja suhtes veidi liiga optimistlik, aga lennukist siiski maha ei jäänud. Mis siis öeldagi (vahe)kokkuvõtteks? Ehk G'n'R rocklaulu parafraseerides: nothing lasts forever, not even cold Norwegian rain... (Oslos loomulikult sadas paduvihma)

Õitsev lapi kivirik. Taustal raamat Teravmägede õistaimedest. Täitsa juhuslikult eile ülikooli raamatupoest ostsin, aga kulus täna väga ära!

Kahe Tromsö vahel. Nagu mitmetes linnades, on ka Tromsö jagunenud veekogu (fjordi) kahele kaldale. Vastavalt siis Tromsö ja Tromsdalen. Ühendavaks lüliks on sild.

Tromsö kõrgelt

Tromsö veel kõrgemalt

Kas Eesti nägi kümme tuhat aastat tagasi samasugune välja?

Igal maal oma kombed...siin pandi jäätis näiteks tagurpidi tuutusse.

täna käisin mägedes. Magasin, nagu alati, liiga kaua, kuid päeva peale sain jalad alla ja hakkasin minema. Ilm oli tõesti kena. Päike säras, aga õhk ei lasknud siiski hetkeksi unustada, et asume kohas, kus paljud asjad kannavad tiitlit- maailma põhjapoolseim (end nimetavad nõnda näiteks nii kohalik ülikooli, botaanikaaed, klaasivabrik kui pruulikoda). Toiduga on siin nädalavahetuseti ikaldus, kõik on kinni. Ainult narvesen (umbes meie r-kiosk) on lahti. Ostsin teekostiks tüki pitsat ja sõitsin bussiga mäetrammi juurde. Kaabeltramm maksis 70 ühikut edasitagasi. Turnisin ja roomasin mõnuga mäel ringi, nagu suuuuur punases jopes uss. Mind huvitavad taimed on ju nii pisikesed, et neid ülevalt hästi ei märkagi. Õnneks keegi poliitit ka ei kutsunud kummalise käitumise eest. Vastupidi, üks norra vana astus ligi ja proovis juttu teha, küll norra keeles. Lõpuks selgus ka jutu mõte - han var en botaniker ocksa! Vahva! Sain päris mitmeid häid taimi...meel läks kohe helgeks... Kui kõrgel käisin ära, ei teagi. Arvatavasti mingi 800 - 900 meetrit ü.m.p.
Tagasi tulin jala ja säästsin 25 ühikut. Selle tähistamiseks ostsin putkast jäätise, mis maksis 24 ühikut.

Tromsø

Kõige tähtsam taim - seemnetega

Selline suurem plats linna keskel, kujuga. Mingi metallist mees mässab paadis samba otsas.

Tromsö kuulsaim muuseum - Polaria

Pärgel seda Norra ühistransporti võtaks. Juba eelmine aasta Bergenis sain ma aru, et bussipeatustel pole nimesid. Aga see on juba uus tase - nüüd ei ole näha ka enam, mis number bussid peatuvad... Bussipilet muide maksab 25 ühikut üks ots.

Zennnnnnnnn...kiviring Tromsö ülikooli raamatukogu ees

Geoloogiline rada Tromsö ülikooli juures. Miks Eestis sellist pole??!!

siin on ikka tõesti külm. Mitte selline, nagu Eestis. Vaatad aknast välja ja mõtled, et nõme külm sügisilm. Selline külm on meil oktoobri lõpus - novembri algul, kui maa on juba korra härmatisega kaetud ning külmunud. Külm ei tule mitte ainult tuulest, vaid nagu õhkaks maast ja mägedest. Olen natuke külma ka kuskil saanud ning murelik tervise pärast.
Päev oli töine - käisin mitmes raamatukogus ja raamatupoes ja botaanikaaias. Kahjuks polnud käigud eriti tulusad. Homme plaanin minna mäele. Ja ahvatlev on ka vaala-safari, jalutasin õhtul linnas ringi ja nägin kuulutust. Kas minna?...

...teekond Norges jätkub. Peatselt peale lõunasööki sõitsin taksoga Bergeni lennujaama ja viuhh. Kusjuures tagasitee maksis 144 leud ehk 22 ühikut rohkem ?? Bergeni kant on ikka tore ja praegu plaanin sinna järgmise aasta kevadel uuesti sattuda, sümposiumile siis. Ehk siis õnnestub ka Chrisiga kohtuda, mis seekord ära jäi (kommunikeerumis-arusaamatused). Kas ka kursus kasulik oli? No seda vaatab edaspidi...

Oslo lennujaama mehed on varsti juba oma joped, arvutasin välja, et selle nädala jooksul kasutan selle teenuseid kolm korda. Lennundusest veel niipalju, et tundub, et põhjamaine juhtimisstiil on meie omast erinev. Olen seni lennanud peamiselt eesti õhuga, aga norra-tripil kasutan kõigil otsadel (kokku kuus) kohaliku liini teenuseid. No näiteks nende arusaam pidurdamisest on see, et võtavad õhus mootori välja, keeravad lennuki küljeli ja siis langeb kogu kupatus nagu kivi maa poole. Ja jõuab pidurdusrajale ikkagi liiga suure hooga. Aiai.

Esimesed muljed Tromsöst:
Külm.
Kurat, ongi vist Põhjanaba käes.
Fakkkk, sajab ka, nagu Norrale kohane.
Mis imelik punane kala see lennujaama ette tuledesse särama on pandud?

Õnneks sain flybusseni peale ja sõitsin linna. Kuna minu tagasihoidlik öömaja ühegi suurema hotelli lähedusse ei jäänud, pidin vihmas ka mõnegi maa jala astuma. Aga öömaja on ... suht ootamatu. Märksõnaks siis Ungari (inside joke). Mehitamata asutus, külalised teevad, mis tahavad. Minu toa eripäraks on see, et ta on väike ja ükski laelamp ei põle. Nurgas vaikib külmik. Seinal on peegel ja kraanikauss. Uksest voodini on 1,5 sammu. Voodist külmikuni 0,8 sammu. Seda ootamatumana mõjub seinal rippuv plasmatelekas! Aga koht on vaieldamatult odav. All saab priipäralt teed-kohvi, saia, moosi ja juustu võtta. Mina ostsin teel õnneks endale risifruttit ja ühe võileiva.

(diatom.df)/rowSums (diatom.df)/100

jah, saage tuttavaks, R ehk open source koodiga statistika vabavara. Mille kasutust piirab vaid kujutlusvõime. Ja muidugi programmeerimiskeele tundmine (mis on vaid pisiasi, kas pole?) konsooli editprogrammis tinn-R. Tänane päev algas kell 8 ja lõppes 22, vaat nii käib välismaal õppimine. Minu jaoks tekkis aga pidevalt tunne, et minu lolluse eigenväärtuse liimes võib olla ainult lõpmatus!! Ei tea, kas teised saavad paremini pihta...õnneks olen ma ka varem erinevaid stat-kursusi läbinud, niiet mahalanobise kauguse või markovi ahelatega mind ära ei ehmata. Lootus õhtul ümbruse taimi vaatama minna luhtus, õhtuti on ettekanded. Päris põnev on vaadata, millega teised tegelevad, küll sediga, küll ÕT-ga, erinevate limno-teemadega, üks lausa ämblikukestade uurimisega. Küll aga plaanin homme vara tõusta, et siis enne hommiksööki ümbrusele tiir peale teha.
Ümbruses olen leidnud ka häiriva elemendi - üle maja laskuvad lennukid. Muidugi, Bergeni lennujaam on 7 minuti autotee kaugusel! Aga peavad nad siis nii otse üle katuse pläristama...
Õhtusöök oli väga peen, selline fursett-laud, kus igasugu peened ja vürtsikad road. Loodame, et minu lihtne maainimese keha neid ka välja kannab...:S

(ja nüüd kõik korraga...) Bergen, tervist!!!

Olen siis nüüd jälle tagasi Bergeni kandis. Viimati käisin siin eelmise, 2007. aasta mais ning jäin kolmeks nädalaks. Ilus aeg; sai tehtud tarku ja mitte nii tarku tegusid ;) Seekord päris linnas ei olegi, olen bioloogide uurimisbaasis Blomsterdaleni kandis. Linna saan võibolla homme õhtul, kui Chrisil mingi plaan ehk tekib.
Teekond oli muidugi pikk, läbi Oslo (ja selle eriti igava ning PIKA lennujaama). Lendan Norra odavlennufirmaga, mis tegelikult ajab natuke hirmu ka nahka. Oslo-Bergen liinisõit jäi hiljaks, sest kontrolliti mootoreid. Laskumise ajal hakkasid masinad podisema ning stjuuard hõikus närviliselt mikrofoni: Please, keep seated! Aga lennuki pealt Bergeni maandumist vaadata on vägev... Lennukast Espegrendi sõitsin taksoga, 122 kohaliku leud. Tegelikult olin valmistunud hullemaks. Lennujaamas seirasin "aklimatiseerumise" mõttes hindu. Vana hea Norra! Täidisega sai, 59 NOK. Salat plastkarbis, 79 NOK. Mina omastasin pooleliitrise piimapaki (13 NOK) ja kulistasin alla.
Saabusin siis ca 2130 taxiga treppi. Uurimisjaam, my ass! Oleks Eestis pooltki sellised! See on pigem nagu suur suvila + hostel + restoraniköök! Asub muidugi fjordi kaldal, ca 25 m imeilusa kaljusaarekestega laheni. Käisin ka õhtusel jalutuskäigul, nii vaikne...
Homme läheb lahti ajude **** ja ülehomme õhtul peaks ka ettekande tegema...mida tuleb kuulama minu Iidol (oi-närviline-lugu :))

Päikesekreemi lugu

Siinkohal ma esitaksin toortõlke (vabandan juba ette võimalike vigade pärast) ühest oma lemmiklaulust, mis ka orkutis favoriitide hulgas ripub: The Sunscreen Song. Tegu on tegelikult ajaleheartikliga, mille kirjutas Mary Schmich 1997 aastal Chicago Tribune'le. Ise ma jõudsin selle lauluni tegelikult ühe pilaversiooni kaudu. Kui olin aga uudishimust originaali kuulanud, tundsin, et laulu sõnades on mingi iva...

Nõuanne noortele, mis nagu nooruski, on juba ette kasutuks määratletav

Kasuta alati päikesekaitsekreemi.
Kui ma võin anda Sulle ainult ühe nõuande tuleviku tarvis, siis päikesekaitsekreemi kasutamine olekski see. Pideva päikesekaitsekreemi kasutamise hea mõju on tõestatud teadlaste pikaajaliste uuringute käigus. Samas kogu minu järgnev jutt põhineb ainult minu enda käänulisel elukogemusel. Jagan Sinuga oma kogemusi kohemaid...

Naudi oma nooruse ilu ja jõudu. Samas, vahet pole - Sa ei suuda märgata oma noorust ega selle ilu enne, kui see on kadunud. Aga ma luban Sulle, et 20 aasta pärast Sa vaatad oma fotosid ja meenutad, kui palju võimalusi seisis sel ajal Su ees ja kui suurepärane Sa siiski välja nägid. Sa ei ole nii paks, kui Sa praegu ette kujutad!

Ära muretse oma tuleviku pärast. Või, noh, muretse, aga pea meeles, et muretsemine on sama tulemusrikas, kui püüe lahendada matemaatikaülesannet nätsu närimise teel. Tõelised mureallikad kalduvad olema asjad, mis kunagi ei turgata Sinu murelikku meelde, asjad, mis ilmuvad Su teele mõned hallil teisipäeva pärastlõunal.

Tee iga päev ühte asja, mis Sind hirmutab.
Laula.
Ära ole hoolimatu teiste inimeste tunnete suhtes. Ära käi läbi inimestega, kes on hoolimatud Sinu tunnete suhtes.
Kasuta hambaniiti.
Ära raiska oma aega kadedusele. Mõnikord oled sa esirinnas, mõnikord tagareas. Teekond on pikk ja lõpus oled Sa silmitsi vaid iseendaga.
Pea meeles komplimendid, unusta ära solvangud (kui Sa sellega hakkama saad, õpeta mullegi).
Hoia alles oma vanad armastuskirjad. Viska ära oma vanad pangaväljavõtted.
Ole paindlik.
Ära tunne end süüdi, kui Sa ei tea täpselt, mida Sa oma eluga tahad peale hakata. Paljud huvitavad inimesed, keda ma tean, ei kujutanud samuti 22-aastaselt ette, mida nad oma eluga tegema peaks. Mõned kõige huvitavamad 40-aastased ei tea seda siiani.
Tarbi ohtralt kaltsiumi. Hoolitse oma põlvede eest, Sa tunneksid neist suurt puudust.

Võibolla Sa abiellud, võibolla mitte. Võibolla Sulle sünnivad lapsed, võibolla mitte. Võibolla Sa lahutad neljakümneselt, võibolla Sa tantsid tibutantsu oma 75. pulmaastapäeval. Mis iganes ka tulgu, ära hõiska liiga valjusti, aga ära süüdista end samuti. Kõik Sinu valikud on õnnega pooleks - nagu kõigil teistelgi.

Naudi oma keha. Kasuta seda kõikvõimalikel viisidel. Ära karda oma keha ega seda, mida teised inimesed sellest küll mõtlevad. See on Sinu kõige laiahaardelisem instrument üldse.
Tantsi, kasvõi oma elutoas.
Loe eeskirju, isegi kui Sa ei plaani neid järgida. Aga ära loe moeajakirju, need ainult sisendavad Sulle tunnet, et Sa oled kole.
Õpi tundma oma vanemaid, Sa ei tea kunagi, millal nad lahkuvad jäädavalt. Ole hea oma õdede-vendade vastu, sest nemad on Sinu parim ühenduslüli minevikuga ja te jääte terveks eluks kokku.

Lepi, et sõbrad tekivad ja kaovad, peale nende mõne olulise, kes jäävad Sinuga. Püüa täita lünki oma geograafia- ja elustiilidetundmises, sest vanemana vajad Sa aina enam inimesi, kellega tutvusid noorena. Ela veidi New Yorgis, aga lahku enne, kui Sa kalgistud. Ela veidi Põhja-Californias, aga lahku enne, kui Sa vedeldud.
Reisi.
Lepi veel mõnede vaieldamatute tõdedega: Hinnad tõusevad. Poliitikud on litsid. Ja ka Sina saad vanaks.
Ja kui Sa oled vanaks saanud, siis Sa kujutled, nagu Sinu nooruses oleksid hinnad olnud taskukohased, poliitikud ausameelsed ning noored olid vanemate suhtes aupaklikud.
Ole aupaklik oma vanemate suhtes.
Ära oota, et keegi Sind aitaks. Võibolla Sul on fond. Võibolla Sul on rikas abikaasa. Aga Sa ei või kunagi teada, millal need võivad ammenduda.
Ära mässa liiga palju oma juustega või 40-aastasena Sa näed välja nagu 85-aastane.
Kaalu, kelle nõuandeid Sa kuulad, aga ole kannatlik nendega, kes enda oma pakuvad. Nõuanne, see on omamoodi nostalgia vorm. Nõuanne püütakse välja mineviku prügikastist, pühitakse puhtaks, inetud osad värvitakse üle ja kogu krempel taastöödeldakse väärtuslikumaks, kui see algselt oligi.

Aga minu päikesekreemi-soovitust võite ikkagi uskuda.

Käin juba mitu nädalat usinasti autokoolis. Igasse teooriatundi ei jõua (nagu kahjuks minu puhul ikka juhtub), kuid võtan ka vapralt sõidutunde. Tallinna juhid! Veel hetkel võite olla muretud, kuid peatselt sööstab liiklusvoogu Uus Jõud (st siis mina). Praegu oleme ainult Alekoki juures kiirendamas käinud ja platsil ussi sõitnud. Tagurpidi uss tundub isegi lihtsam, kui edaspidi uss. Autoõpsist on natuke kahju, aga no selle eest ta palka saabki!
Nüüd, kui ma päris linnast natuke eemale kolin, oleks auto igati asjalik kodumajapidamismasin. Samas üritan mitte liiga lootusrikas olla: räägivad hirmulugusid eksamist, eriti sõidueksamist. Esimesel korral, väidetavalt, pidi Tallinnas läbi saama alla poole proovijatest. Üks võimalusi pidada olla mõnda teise linna eksamit tegema sõita, aga selle kohta sahistavad, et kohalikele meeldib ka pealinlasi nöökida. Kuidas on lood, huvitav, meelehea süsteemiga?;)

pärija

Kirjutaks paar sõna ka vaatamas käidud etendusest. Töö postkasti laekuvad pidevalt Looduse omnibussi pakkumised ja siis ühel pärastlõunasel hetkel mõtlesin, et polegi seda veel kasutanud, vaatasin pakkumisi ning vähem, kui viie minutiga oli otsus sündinud - minek! Seda enam, et see aasta folgile ei saanudki, folkisin hoopis kartulimaal :) Läksimegi siis Otepääle etendust vaatama, muistsest vabadusvõitlusest. Pidi olema ka Eesti Naise Lugu. Sõidu ajal üks ajaloo-onu rääkis natuke juttu ja kohapeal ka lasi malakast (Otepää püssist) pauku ning seletas kiviheitemasina juures. Etendus ise oli täitsa tore. Ühest fiktiivsest Eesti naisest ning tema käekäigust, sugulastest, isandatest jms. Aga et kohe Eesti Naise Lugu? Peategelane oli ametlikes või mitteametlikes lähisuhetes pea kõigi etenduse meesosalistega ning veel ühega, kellest ainult rääkis, seega kokku kolm kaasat ning kolm juhusuhet, kusjuures kaks kaasadest olid vennad ning lapse isaks oli kolmas vend. Eesti naise koondportree :)

üle mõne aja

Vaatan siin, et pole jälle tükk aega kirjutanud...põhjusega, muidugi. Sain just üleeile kätte oma uhiuue arvuti, Delli äriseeria masina. Tal peaks olema megad omadused jms, iseasi on, kas ja kuidas ma neid kasutada oskaks. Vahepeal on juhtunud väiksemaid suviseid juhtumisi: liitusin rikaste ja ilusate spordiklubiga, aga trennis eriti käia ei viitsi; tööl läheb, nagu läheb; käin maa(de)l ja autokoolis... Teatris käisime, perega udupeenes restoranis pidustamas...Tundub, nagu LeChatelier printsiip töötaks ning süsteem stabiliseeruks. Valmistun oma järgmisteks välissõitudeks ning hoian nina tuule suunas.

luuser vana sirbiga

minu seisund on määratlematu. Oleksin ühel hetkel nagu igal pool ja samas, tegelikult mitte kuskil. Tunnen jätkuvat tahet kogu mängust välja astuda. Aga ma olen segatud intriigidesse, millest minu jõud enam üle ei käi. Jälle mult nõutakse igasuguseid asju. Asju, mida ma anda ei saa. Mina ise, vaimsus, töötahe, tulemuslikkus, kuulekus, tunded, ettevõtlikkus, lojaalsus, sõnapidamine, kannatlikkus, kangekaelsus. Minu ego. Minu tulevik. Mina. Mina.
Kas oleks lahenduseks reeglite eiramine? Konflikti puhul on alati küsimus taustsüsteemis (okei, tegelikult on nii igal juhul). Eriti eetilises taustsüsteemis ning reeglite kogumis, mille sees käitutakse ning mida grupp (?) õigeks peab. Sellepärast ei saagi olla lahendust kahte erinevat taustsüsteemi omava osapoole tülile. Sest pole võimalik kokku leppida, mis on nn. õige (okei, ma tean ju samuti, et mingit "õiget" pole tegelikult olemas). Teadagi, tõde ja õigus ja muud klisheed. Püüan konstrueerida mudelit antu käitumise rakendamiseks. In progress...

Miks on minus ikka ja jälle kahtlused? Ma kaalun nagu kehvalt taadeldud instrument ega suuda kuidagi oma neetud osutit skaalal paigale sundida. Minus on halvad mälestused ning kurjad eelaimused - kas siis selliselt põllult saab kasvada haruldane õis? Küsimus on ikka ja alati usalduses. Kas ma julgen mõelda usalduskriisile? Mulle on öeldud, et antud olukorras head lahendust polegi. Peaasi, et ennast lolliks ei tee (vähemalt mitte väga hullusti, selline minu tavapärane on lubatud ning peaasi, vältimatu).

Mind vaevab kadedus inimeste suhtes, kellel on elu. Nad armastavad midagi, teevad midagi ja ehk on neil ka eesmärk. Minul on ka eesmärk, aga ma ei liigu enam. Ma olen kuradi tühi kest ja ainult kadedust täis. Sest teistel inimestel on sisu ka. Ma olen kurblik fassaad, mis kõigub tuules. Tuul, vaadake, on viimasel ajal tugevnenud ega puhu enam ainult läänest, vaid igast ilmakaarest. Ma peaksin rohkem lugema. Tahaksin lugeda Õnnepalu uut raamatut. Tema luule ja raamatud ja esseistika on mulle peaaegu alati väga peale läinud. Ta nagu mõtleks nendest samadest asjadest, nagu mina ja erinevalt minust, suudab neist sujuvalt kirjutada ning ka teistele inimestele näidata. Üldinimlikkus. Otsimine. Rännak. Sõnatu palve, mida välja ei öelda. Peaksin lugema rohkem kristlikke tekste (vanemaid, st, nt Augustinust vms). Tahan hinges rännata Pühale Maale (mis ei asu meist idas...). Võta jalast oma kingad, sest püha on maa, millele sa astud!!! Minusugused sinna muidugi ei astugi, sest ideaalideta inimesi ega neid, kes enam lunastuse võimalikkusse enam ei usu, sinna ei lasta. Isegi kaugelt ei näidata.
Pea valutab kohutavalt, nagu alati, mõeldes asjadele, millele ei tohi mõelda.

tööpilgud

nüüd ma käin tööl, nagu korralik inimene kohe. Töö on jube ja palka saab, närvikuluga võrreldes, jube vähe. Meie putka on ka üle-Eestiline broneerimiskeskus, mis tähendab, et üle ühe on kõned kas rahulolematutelt klientidelt või rahulolematutelt perenaistelt. Enamus kurjustamist on muidugi täiesti ilma asjata. Sain eile ka Katsiga kokku ning küsisin nõu (tema on klienditeeninduses mitte ainult spetsialist, vaid juba ka Juht :D). Klientidesse, ütles ta, tuleb suhtuda rahulikult ning mõista, et nad helistavad probleemi pärast. Probleemi saad lahendada aga ainult sina. Ja et helistav klient on omadega kimpus ja karjub mitte sinu, vaid probleemi peale. Niisiis sina, teenindaja, kuulad ***** ära, mõistad, et tegemist pole eriti nutika tüübiga (muidu tal ju ei tekiks probleemi ega helistamisvajadust, onju) ja pakud välja lahenduse. Elegantne, mis?

krja-krja

jätkub kultuuriprogramm kinos Ateena! Täna peale tööd sain kokku Mari-Liisiga ning nagu kultuusetele inimestele kohane, läksime kultuurselt õhtut veetma :) Valisime viimase Krää. Oli hää. Kui nüüd selgus, et varem figureerisid nad Väikese Hellero nime all, siis võib meenutada, et nende esinemist sai nähtud ka eelmisel Viljandi folgil. Toredad neiud + üks noormees., erinevad pillid kitarrist ja karmoskast hiiu(?) kandleni, laulud valdavalt küll Lõuna-Eesti regilaulu moodi. Fänne jätkus terve Ateena pööningukambritäis.
Pärast käisime ja austasime oma kohalolekuga ühte Tartu pitsakohta. Kuulasin huviga uusi ühikauudiseid - selgub, et majja on toodud (vähemalt osadele korrustele) uued pliidid! Kas nad ei hakkagi siis viimaks vrakki maha tõmbama?!

kuhu edasi

Käisime täna Ateenas filmi vahtimas, rootsi film oli, De levande (teile, kes te elate). Kirjas oli tragikomöödiana, meile väga meeldis. Just selline kiiksuga film, natuke unenäoline. Tabavalt skandianaavialikud stseenid! Inimesed filmis olid õnnetud, aga kokku tuli päris koomiline lugu. Suht muusikaline oli samuti, lauldi (mh näiteks Burshi hiilgus endine) ja mängiti sõjaväe/matuseorkestrit. Pärast läksime ja "hoidsime kõrsi nokas" ka vähe aega.
Seda kõike muidugi sel puhul, et märkida pööret minu elukorralduses. Kas see pööre saab olema hea või halb, ei hakka ennustamagi. Tean vaid, et see oli vältimatu. Nostalgia on hetkel suur, meenutan, KUI õnneliku ning vabanenuna ma end neli aastat tagasi tundsin! Hirm tuleviku ees on samuti inimlikult mõistetav. Näen mõttes puud, mille juured on kuivamas ega suuda enam kehandit püsti hoida...kas ka minu jõud on raugemas?

no mõnikord on kohe sellised hetked, et siga ka ei söö... siis tuleb mulle meelde üks tore film, mille nime ma enam meenutada ei suuda. Seal on maruvahva stseen, kus peategelane ühel eriti närusel hetkel vaatab peeglisse ja hakkab iseendaga valjusti rääkima asjadest, mis talle ei meeldi. Ta saadab p...sse terve ameerika ja kõik inimesed ja valged ja neegrid ja narkarid ja palju linnu ja lühidalt öeldes kõik, mis talle hetkel meelele-keelele tuleb. Vaat selline hetk on.
Stress on saavutanud uskumatu raskusastme. Jagada ka kellelegi pole, peab ainult samamoodi peeglisse vaatama ja välja elama. Isegi ujuma ei taha minna (ega ei saaks ka, jalg on katki ja sõrmedel värsked põletushaavad). Probleemid-probleemid-probleemid. Püüan teha nimekirja, kuidas neid lahedada. Kõige suurem laheneb ise, paari nädala pärast. Lubasin arstidele olla korralik ja võtta rohtu ja puhata ja olla normaalne - diil. Suvel lubasin metsas mustikaid korjata talveks sügavkülma ja silmaharjutusi teha. Kordusanalüüsidele lubasin minna õigel ajal. Maal (mõlemis) olen lubanud ohjeldamatult rohida ja kasta ja kõiki töid teha. Kodus lubasin remondil silma peal hoida. Juhendajatele olen lubanud hakata artikleid kirjutama ja dateerimistega tegelema ja isotoopanalüüsiga ka. Proovid ootavad! Suvetööl olen graafikusse kantud (p...sse see jaanipäev ja kõik alkot lakkuvad eestlased ja sõnajalaõied ja muud nilbused). Panin ennast autokooli kirja ja lubasin sügiseks load ära teha. Esimesel võimalusel lubasin hakata uuesti trennis käima. Kas lubate ehk mul vahelduseks hulluks minna?

vaimses marutõves
hullumas
mõttetu rõve
tahaks kividega
vigaseks visata end,
et kuju
kajastaks mõtteid
tsemendis lõppenud lend

samblasõps

saabusin just tagasi samblasõprade päevadelt, mis seekord toimusid Piusa jõe paljanditel ja koobastes. Sümpaatne üritus, mulle teistkordne. Eelmine aasta oli minu jaoks subjektiivselt põnevam, sest külastasime ka märgi kasvukohti ning sain koguda turbasamblaid, amblüstegiaatseid (heh-heh) ja muud vajalikku. Seekord korjasin kaasa ainult fontinalist ja ühte amblystegiumi liiki - ma olen suht kindel, et mõlemad mul kogus olemas juba.
Ööbisime toredas kohas, Kerepäälse turismitalus. Pole küll euro, kuid pererahvas on sõbralik ja jutukas. Toit oli samuti suurepärane, seda enam, et sai ka juurde küsida! Tõmbenumbriks oli üks pere lemmikloomadest. Esitan nimistu, vali õige: kodukass, bernhardiin, kuningboa. Kuna mina palusin end panna võimalikult üksildasse tuppa, et ma saaks eriti kedagi segamata õhtul lugeda jms, jäi mulle veetlev võimalus magada voodis, mille jalutsis oli pleksiklaasis uksega kapp. Kapi sees elas üle kahe meetri pikkune boamadu Seeba. Tegin talle pai ka. Öösel oli loomake rahulik, natuke krägistas ringi oma roomamispuu otsas.
Tore oli külastada paljandeid. Käisime päris mitme "müüri" ääres, ehkki Härmä ülemisele ei jõudnudki. Piusa koopad on tuksi keeratud, eurorahadega. Ehitatud mingi jube pleksiklaasist putka, kust peaks teoorias turistid hakkama sisse minema. Kuna koopale operaatorit (seisis tulbal kuulutuses) pole leitud, siis on koopad kinni! Nii oligi, kõikvõimalikud avad olid kinni müüritud. Õnneks meie giid teadis ka teisi koopaid säälkandis, niiet pime koopaelamus oli kindlustatud. Minu üllatuseks tundub, et inimesed kardavad nii madusid, kui koopaid.

möödunud on päevad...

jah, olen nüüd juba mitu nädalat Poolast tagasi...
muide, sain viimaks ka Collegium Maiuse ära nähtud. Asjalik koht, aga giid oli kohutav. Aktsent puukõrgune ning ammendamatu varasalv mittenaljakaid nalju. Tagasisõit Poolast oli samuti kohutav. Kuskil Katowicest paarkümmend km otsustas Eurolinesi buss otsad anda ning istusime ja ootasime 3 h asendusbussi. Terve öö meid solgutati bussilt bussile, niiet Tallinna jõudsime neljanda raudse sõbraga alles! Kogu aeg oli hirm, et unustan öösel ümberkolimisel midagi maha...tundub, et läks siiski õnneks.
Mõneti juba praegu igatsen tagasi. Need viimased kaks Poola kuud olid helged. Hea materjal nostalgiaks.
Eesti on kohutav nagu tavaliselt. Töö-töö-töö-töö-(töö).

noppeid siit-ja-sealt

Käisin laupäeval jälle linnas. Minu viimane laupäev Krakowis. Collegium Maius oli jälle kinni, no pärgel küll.

Tsitaat Laura kirjast: "Ahoi!Ma jõudsin mõni päev tagasi selgusele, miks siin kohalikult aeg-ajalttere ütlevad. Die Ehre (või Habe die Ehre) tähendab mul on au." Säh sulle siis kooki moosiga!!

Krakowi akustiliseks nuhtluseks on muidugi tänava-akordionimängijad. Mõned on eriti ettevõtlikud ja ronivad trammi ka mängima. Paar korda olen ma näinud ühte tüdrukut, kes on ilmselgelt koolikohustusest kõrvale hoidja ning lisaks ei oska ka pilli mängida :S Täna kostsid nii helged helid, et ma lausa üllatusin. Tõsi, mängija oli teine, süsimustade juustega meesterahvas. Ma lausa oleks tahtnud talle ilusa mängu eest zlotikese anda, aga selgus, et raha ei kogu mitte tema, vaid väike poisike. No pagan, miks peab lapse kerjama õpetama... Igaljuhul, peale seanssi istus mees toolile ja hakkas võõras keeles mobiiliga kõnelema.

Neljapäeval käisime Auswitchis. See on nii kole koht, et siia ühtegi pilti ei tule.
Üldiselt ma teadsin, et millega on tegu ning seetõttu väga koledasti ära ei ehmatanud. Võtsime giidiga tuuri ning enne seda oli ka film. Giidiga käisime barakkides, kongides, gaasikambris ning sõitisme hiljem bussiga ka Birkenau poolele. Barakkides olid eksponaadid, nt 2000 kg naistejuukseid, mis lõigati kas elavatelt enne gaasitamist või laipadelt. Juustest tehti kangast, need 2000 kg jäid kasutamata, kuna liitlased tulid peale. Või mägi erinevaid proteese (laipadelt), kunstkäsi,- jalgu, korsette jms. Irooniliselt olid paljudki neist saadud Esimeses ilmasõjas – Saksa poolel võideldes... Pildid lastest, keda kasutati meditsiinikatsetel, peamiselt 7 – 8 aastased lapsed, kelle olemasolu kõrgpunktiks sai nende lahkamine... Sissetulnud vangid kas jaotati: tugevamad tööle, kasutud gaasikambrisse või sõidutati kogu rongitäis kohe gaasikambrisse. Riided, jalatsid ja muu maine vara võeti ära enne gaasitamist, pärast lõigati maha juuksed ning tõmmati välja hambad. Tuhk jaotati ümbruskonda laiali ning kondid purustati spetisaalse purustajaga. Laagri peamine probleem oli kremeerimisahjude vähene võimsus. Kui gaasitada sai ca 300 inimest 10 – 25 minutiga, siis kuhu panna laibad? Birkenausse ehitati pidevalt uusi ning võimsamaid ahjusid, kõige suurem jäi küll lõpetamata. Gaasikambrisse visati laest Zyklon B-d ja oodati pool tunnikest. Gaasikambrist oli ehitatud väikesed rööpad ahjusuude suunas, peale õhutamist pandi laibad raudkärule ning sõidutati ahju. Hiljem ei viitsitud käruga tseremoonitseda ning laibad lihtsalt lohistati peale kontrolli ahju. Muidugi oli ka hukkamisnurgake mahalaskjatele ning poomiskoht mässuliste vangide tarvis. Õigluse huvides on administratsioonimaja kõrval veel üks võllas – sinna tõmmati peale tribunali laagri juhataja.
Meie grupp (inglise-prantsuse-eesti-iisraeli) oli suhteliselt tasane. Meie suhtlesime mõlemad giidiga. Madisele ei meeldinud asja ebaefektiivsus (miks tappa inimesi, keda sa võid tööle panna?), lisaks tõmbas paraleele gulag-iga ning arvas, et ka sinna kuluks selline muuseum ära. Mina sain aga päris halba kirja, sest avaldasin arvamust giidi pateetilise lause peale, et kõik selle hirmsa kuriteo on teinud sakslased. Mina leidsin, et mitte niivõrd saklsased, kui natsid. Miks süüdistada tervet rahvust ühe kildkonna roimas? Giid pahandas ja ütles, et Saksamaal oli 8 miljonit natsi. Kui see oligi nii, siis võrreldes Saksa rahvaarvuga pole seda isegi mitte kolmandik...Lisaks oli ka sakslaste hulgas küllaldaselt teisitimõtlejaid ning enamik isegi ei teadnud koonduslaagrite olemasolust. Samasuguse üldistava paralleelina võiks öelda, et kõik venelased on kommaritest sead. Ei ole ju. Kommunismi kirves tegi esimesed karmid harvendused just vene intelligentsi seas.

mägine zakopane

Kolmapäeva hommikul oli ilm nii ilus, et otsustasime spontaanselt sõita Zakopanesse. See on väike kuurortlinnake Krakowist 100 km lõunas, Slovakkia piiril, Tatrates. Elatab end peamiselt turismiga, talvel suusatajad, suvel muidu loodusnautlejad. Pea igal teisel-kolmandal majal olid ruumide üürimist reklaamivad sildid. Piirkonna eripäraks on katuseporno! See tähendab, et kõigel, millel on võimalik, on ehitatud katusekividest katused. Katused on ehitatud katustele, akendele, rõdudele, ustele, väravatele, kuutidele jne.jne. Tõeline katusekivide tarnijate unistus! Saime linna turismiinfost kaardi, Madis rahuldas kohvikus oma esmatarbenetivajadused ning asusime mägedesse teele! Linna serval algab Poola Tatrate rahvuspark, kus on kaunid matkarajad. Valisime eksikombel ühe pikematest ning hakkasime astuma. Päris mäe tippu tõusta ei jõudnudki, enne said nii võhm kui aeg otsa. Jõudsime ehk 1,5 km kõrgusele merepinnast. Allatulnutena käisime ka veidi teisel, lühemal rajal ning hakkasime siis uuesti läbi linna õhtuse bussi peal orienteeruma.

sekeldused kesk-euroopas

Hommikul sõitsime Viini. Eelmine kord Lauraga just arutasime, et temale tulevad inimesed ligi ja pakuvad abi, mulle aga ei kunagi. Uskumatu lugu, Viinis astus meile järgemööda kaks inimest abiks. Küllap oli tegu Madise malbe appihüüdva pilguga... Teine abimees oli huvitav vana, sõja(?) ajal teeninud Baltikumi kandis, teadis nii Eestis kui Revalit. Tema abiga panime pambud raudteejaama hoiule ning astusime linna. Käisime Hofburgis ja vanalinnas ja raekoja juures ja sõitisime trammiga üle Doonau. Ilm oli kahjuks vihmane ning jahe, kuid linn ise jätkuvalt kaunis ning Budapestile kahetsusväärseks kontrastiks.
Ööbussiga naasime Krakowisse, buss oli jälle puupüsti täis.

lugu retkest madrjarimaale vol 2

Pühapäeva hommikul asusime Budapesti avastama. Hostel oli väga heas asukohas, Ida raudteejaama (Keleti) naabruses ning kesklinnale lähedal. Käisime linnas ringi, vaatasime tänavaid, maju, peakirikut (samuti Stephani nimelist) ning ronisime siis Budasse ära..Sääl asub loss (Budavar). Õnnestus näha keskpäevast vahtkonnavahetust. Seal on tegelikult päris palju vaatamist, lossi ajaloost, kunstimuuseum jms. Sillad üle Doonau on päris suured ja toredad. Rippsild lõvidega, Margiti sild jt. Peale Budat tahtsin mina näha mineraalveeterme. Kujutasin ette, et need võiks olla umbes nagu Karlovy Varys, mis mulle väga meeldisid. Ometi selgus, et üks kuulsamatest oli suletud ning teises avatud ainult bassein. Edasi võtsime päevakorda laevasõidu Ilusal Sinisel või, reaalselt, Koledal Kollakasrohelisel. Nägime üüüüüratut pseudogooti stiilis parlamendihoonet, eirnevaid sildu ja muidugi Margarete saart. Paraku olid laeval ka briti poissmehed, kes lõbutasid end liputamisega.
Pealelõunal uitasime veel natuke ringi ning õnnega pooleks leidsime toreda söögikoha, restorani, kus kõik toidud olid paariks päevaks poole hinnaga! Väga tore koht, ehkki nime enam ei mäleta. Spetsialiteet oli käsnakook (sponge cake), segu biskviidist, mannast ja sulatatud shokolaadist. Käisime õhtupoole ka Budapesti suurima, Milleeniumi monumendi juures, mis kujutab Ungari ajaloo suurkujusid poolringis seismas. Õhtul ostlesime natuke ning pidime kasutama Keleti valuutavahetuse teenuseid (EI soovita üldse, parem on enne Ungarit raha ise ära vahetada. Lisaks sellele, et pidevalt käisid pinda ebaseaduslikud kujud, kelle eest kõik broshüürid hoiatavad, oli ka valuutavahetus mööda. Ei tunnistanud ID-kaarti kui dokumenti, ei olnud kuulnud riigist nimega Eesti, vahetas vale summa raha ning PIN-masina karbikaane pidi Madis kääridega lahti keerama, kuna võti oli kadunud). Veinihinnad on Budapestis odavad. Negatiivsena võib märkida suurt kerjuste ning kodutute arvu. Üldse oli tänavatel päris palju inimesi, kes mitte midagi ei teinud,vaid vahtisid möödujaid. Kahjuks peab ka ütlema, et linn oli räpane ning sõna otses mõttes täis lastud. Eriti karm oli minna jalakäijate – või metrootunnelisse. Majad, ka kesklinnas, olid räämas. Naljaga pooleks arutasin, et raske on uskuda, et ungarlased peaksid olema ajalooliselt seotud soomlaste või eestlastega (kes siiski on suht korralikud rahvakillud). Tegemist peab olema Türgi mõjudega! Vastuargument Türgi võtmiseks EL-i, mis siis küll saab, kui kogu Euroopa selliseks muutub??!!

lugu retkest madjarimaale vol 1

Mul käis jälle vahepeal külaline – sedapuhku siis Madis. Tema lõbustamiseks mõtlesime välja hulga ettevõtmisi. Kõigepealt näitasin talle natuke linna. Turiste oli en gros, seetõttu näiteks Wawelisse ei saanudki. Collegium Maius, pele, oli ka välja müüdud. Laupäeval asutasime end teele kesk-Euroopa tuurile. Kolme päevaga sõitsime läbi Poola lõunaosa ja Slovakkia Ungarisse ning hiljem Viini kaudu tagasi. Tundub imelik ring? Aga tegelikult on niiviisi kõige soodsam reisida. Võrratu Viin pealekauba (siinkohal lehva-lehva Laurale).
Laupäev oli aga Poola konsitutsioonipäev ja hommikupoole oli linnas väljas ka paraad. Nii edevad vanaaegsetes mundrites ratsaväelased kui vanad sõjaveteranid kui teised väärikad linnakodanikud. Teeksin tasuta reklaami ka meid Ungarisse ja Viini sõidutanud bussifirmale – Orangeways (www.orangeways.com). Moodsad bussid, hea teenindus ning võrreldamatult odavad hinnad! Näiteks Budapestist Viini maksis bussipilet 6 eurot. Bussis olid lcd ekraanid dvd-de jaoks, jagati tasuta kõrvaklappe raadio/dvd heli kuulamiseks ning tasuta sooja jooki (kakao oli kusjuures täiesti hää). Ei anna ühele teisele, suurele, Euroopat läbivale bussifirmale näolegi. Näiteks selgus, et viimatimainitu bussidel on liikuv graafik ning tegeliku marsruudi otsustab bussijuht. Mistõttu minu esilagne plaan tulla tagasi Bratislava kaudu muundus Viini-reisiks. Õhtuks jõudsime Budapesti. Hakkasime hosteli poole orienteeruma ning tõeliseks abiks oli minu GPS (telefonis). Ostsin ta kunagi õilsa eesmärgiga kasutada spontaansetel välitöödel (tulekahjude asjus), kuid reaalselt olin paar korda naljaviluks Tallinna tänavatel ringi käinud. Lisaks ma ei teadnudki, et tal oli kaasa antud Kesk-ja Ida-Euroopa kaart. Oi kuidas kulus ära J Niisiis jõudsime ca 22.45 tänavale, kus oleks pidanud asuma meie öömajake. Mida aga polnud, oli sellele viitav silt! Oli 24h pood, aga sealtki ei saanud targemaks. Õnneks mulle meenud kirjeldusest, et kohta ongi raske leida ning asub korrusmaja kolmandal korrusel. Minu reisikaaslane hakkas juba ärevuse märku ilmutama, kui leidsin viimaks ühe ukse kõrvalt domofoni peale kleebituna pisipisikese hosteli sildi. Kergema südamega andsime kella ja marssisime üles. Madis polnud kunagi varem hostelis olnud ja mina ainult korra, Bornholmi saarel. Niisiis ei osanudki midagi oodata. Esialgne pilk oli küll ehmatav – ma arvasin, et oleme kellegi koju sattunud. Vastuvõtjaks oli keegi unise pilguga koduriietes ungari noormees, kes vaatas kiindunult telekat. Meie tuba oli samas täiesti stiilne, värviliste seinte ja vanaaegsete litodega.

Tegus nädalavahetus

Laupäeval käisime kambaga Niepołomice lossis. Tore väikelinnake, mis saab kohe 650 aastat vanaks ja mille külje all asub suur mets. Loss oli omal ajal kuningate jahiresidentsiks. Näeb välja nagu väike Wawel, eriti hoovist. Sinna on praegu ajutiselt varjule viidud Poola 19. sajandi maalid, mis muidu olid Riidehallis väljas (Rynek Glownyl). Muuseum oli täitsa okei, oleks tahtnud seal kauemgi vahtida ja oma audiogiidi kuulata, aga poolakad kibelesid minema. Käisime veidi ka linna peal – harukordselt ilus ilm oli – ja sõime jäätist. Kohalik toodang, ütlesid. Soolaseks võtsin ma roa, nimega Silesian noodles. Kui keegi arvab, et see on pastaline (ehk perekonnast Pasta macaronicus), siis on tegu sügava eksitusega! Tegu on kartulipudru – jahu klimpidega! Alena võttis kapsarulle ja oli nendest kerges hämmelduses. Pühapäeval käisime kolleegil külas. Tema juurde jõudmine oli juba omaette tegemine, sest ta elab linna teises servas, Ruczaj’s. Lõpuks ta korjas nii minu kui Alena ümbruskonnast üles... Sõime lõunat ja peale seda, minu hämmastuseks, otsustati meile näidata Krakowi ümbrust. Käisime Krakuse mäe otsas (legendi järgi kuningas Kraki hauaküngas). Edasi läksime Tynicesse, kus on benediktlaste mungaklooster. Arutasime natuke kloostrite asju ja selgus, et meie insta ehk Krakowi kõige helerohelisema maja lähistel asub selline nunnaklooster, kus nunnad ei tohi isegi aknast välismaailma vaadata, rääkimata siis oma järelejäänude elu jooksul sinna sattumast (Klaara ordu). Ühe linna lähedal asuva mäe peal aga elavad eremiidid, kes räägivad väga ning tervitavad üksteist „ka sina sured ükskord“. Lõbus elu, või mis... Hiljem sõime veel koos õhtust ning arutasime maailma asju.

Ja muidugi ma kohe pean oma rõõmu jagama, et sain oma seminari peetud! Jeeeeee.

Külaline Viinis vol 2

Viin rattalt (õnneks siiski vaaterattalt)


Taustal väidetavalt ilus ja väidetavalt sinine...


Schönbrunnis


Schönbrunni aiad. LLL ehl Leia Leeli Labürindist!


Viini loodusloomuuseumis. Vaat kui ilus seinamaal seal! Mis krõbin see seal seljataga kostis?...

Hunderwassersusservusser

Mis oli Austrias tore, oli see, et sõna "Tere" tähendaski "Tere" - täitsa uskumatu, või mis? Lähed näiteks poodi ja ütled rõõmsalt ning koduselt müüjale Tere!

Teisel päeval olime tublid ja tõusime varem. Esimese käigu võtsime ette Praterisse, mis on Viini lõbustuspark + muidu suur park. Seal on tore vanakooli ilmaratas, mis oli küll suht soolase hinnaga. Sai ratta pealt linna vaadatud, ehkki seda, et seinal on kõrghooneid seletav kaart, märkasime maha tulles J Oli erakordselt kena ilm ja läksime jalutasime natuke ka jõe ääres, jah, sellesama, väidetavalt ilusa ja sinise. Ostsime jätsi ka, Austria jätsiäri on itaallaste hõivatud, isegi müüjad rääkisid mobiiliga italiaanot. Astusime tagasi metrosse ja kihutasime Ilusa Purskkaevu lossi (Schönbrunni), mis oli kunagi keisrite suvepaleeks (eriti Maria Theresa lemmik). Lossi sisse ei raatsinud minna, sest ilm oli jätkuvalt ideaalilähedane. Kuid huvitavat tegevust jätkus ka Schönbrunni kuulsates aedades. Seal on eraldi mitmed iluaiad ja mäepealne, aga ka labürintaiad. Viimased olid piletiga, aga tasus täitsa ära, naljakas oli! Sinna olid istutatud põõsastest hekid, 3 eri labürinti. Ühes, kõige labürindimas, olid väikesed tähtkujude bareljeefid. Teises kahes olid toredad mängud, nt sai kiige abil panna purskkaevu tööle, mängida jalgadega kellamängu ja lahendada matemaatikaülesannet. Järgnevalt naasime Hofburgi ning seadsime sammud loodusloomuuseumi. Oi see oli suur J mina muidugi kadusin tasakesi jääaja ja paleontoloogia väljapanekutesse. Seal olid muidugi veel topised, esiajalugu jms teistel korrustel. Laura näitas Villendorfi Veenust ka. Paleontoloogia väljapanekus oli Eesti asju ka, Saaremaa Silurist, aga kohanimedega oli midagi valesti läinud (Karala? Widi?). Muidugi Erypterused ja kalakilde samuti (miks pagana päralt need olid Saaremaa Siluriks märgitud, ei tea). Sain endale muuseumi poest viimaks kauaotsitud paleontoloogilise seinaplakati, kahjuks küll saksa (austria?) keeles. Kuna siis oli juba kiireks läinud, asusime kiirelt viimase objetki poole teele – Hunderwasserhaus (minu meelest täiesti susser-vusserhaus J). Korralike vanakooli majade keskel korraga selline hipiasutis!
Õhtusöögi magusaks keetis Laura knödleid – umbes nagu moosiga klimp. Peale keetmist tuli neid veel suhkrupurus veeretada ehk „waltzerdada“. Tagasisõit oli hädine, köhisin 7 h, nii et üldse suu kinni ei seisnud ja ma usun, et terve bussitäis rahvast vihkas mind. Sry, folks.